Öösel oli täiesti lambist tunne, nagu ma ei tohiks magama jääda, punnitasin päris kaua silmad lahti hoida, aga siis enam ei saanud aru ka, mis toimub, millest see üldse tuli, et ma magada ei tohi. Lõin käega selle jabura ajumängu peale ja ilmselt möödus silmapilk, kui ma juba magasin.
Vaatasin eile öösel ka ühte filmi, mis põhines Tšehhovi jutustusel. Teadsin ennegi, et see on hea, aga ei mäletanud, et lausa nii hea, kui see lõppes ma olin nii läbi. Täiesti ei kuskilt tulid pisarad ja ma ei tea kas sellest et mul oli lihtsal hale seostada filmi reaalsusega või tegelikult see oligi ju reaalsus, õigemini see ongi.
Ohjah moraal moraaliks, aga heh peale öiseid parkaid magasin sisuliselt päeva maha. Piinlik lugu, aga ma ärkasin ca. enne kolme, no wonder, et padjakas oli alles kuuest läinud... Nojah täna on siis nii. Käisin poes, ostsin munchi ja nüüd ei jäägi muud üle, kui saata pühapäev looja raamatu ja mõne hea filmiga.