Ma sain juba südamepealt tegelikult kõik ära räägitud ja eks ma rahunesin veidi maha ka ,aga päev oli aktionit täis ja noh mis seal varjata sitt on olla ja kuhugi selle eest põgeneda ei saa. Kurat võtaks ma astun teist korda samale rehale ,aga praegu pole ma veel piki nina saanud. Kas ma tõesti ei õpi oma enda vigadest või on see mingi seaduspärasus millega tuleb teha kõik läbi kaks korda ...nagu järeltööd teha ,nimelt näidata et õppisin, aga si**agi ju, ei vb natukene, seekord ma lihtsalt tean kuidas asjad käuivad ,aga hoiatatud tähendab kaitstud.
Klassijuhata rääkis ka ,et vb ma isegi et ütitan kaitsta või ma ei tea mida teha ,aga sellega teen liiga endale ja mitte et mind kotib see kui ma oma suu lahti teen ,aga nii see paratamatult on. Enne teen siis mõtlen ja häbi ka nagu pole. Mõnikord on kahju ,sest rääkimine kukub kuidagi otsekohesem välja , kui üldse tohiks ja otseselt solvamine pole vist eesmärk. Jah minuga on raske ,aga kas see on siis uudis, et ma lähen mõnikord endast välja kas see on nii ülemõistuse uus ,et inimesel on kriisid ( kui si*asti see ka ei kõlaks). Ja asi on selles , et ma ju ei hala, ei koorma teisi oma probleemidega ,aga mulle erinevalt õpetajatest ei andestata seda sõnavõttu ,mis antud juhul polegi nii ebaviisakas ja karm ja kuidas selliseid asju üldse nimetataksegi. Ma võin lubada endale vingumise ainult siin ,sest jah rääkime aitab, mind aitab ma ei tea kuidas teistega on. Kuhu ma üldse jõuda tahtsin omadega? Igaljuhul ma ei mõtle üldse sedasi ,et kõik on ebaõiglased ja mina olen see süütu oinas kes igalt poolt peksa saab. Kindlasti pole see nii aga mul on kopp ees ,et alati kõiges peab süüdistama ennast ,kuigi on pikk nimekiri teguritest mis mõjutavad ja mitte vähe ja sealjuures keegi ei tule ju kellegile vastu. Kuigi selllele samusele õpetajale ei mängi osad asjad nii suurt rolli, mulle aga läheb see kalliks maksma. Ja siis tuleb jälle see kulunud teema esile : ''Ära hoia näppu teiste peal vaid vaata mida sa ise teed ja sina ise oled kõiges süüdi.'' olengi ,aga mitte ka välismõju abita. Appi nii võib ju lolliks minna. See jutt hakkab venima nagu tatt niiet ma ei viitsi enam , kes sai aru see sai ,kes ei saanud , palju õnne.
Muidu on nii, et õpetajate moosimine läheb vaikselt ja noh kindlalt ütles ära direktor, kes pole kunstiga juba pikemat aega tegelenud(aga ma ütlesin ,et ta mõtleks veel) ja Liivanurm kes sai põhikoolis kunstis alati sõimata ja üritas tavaliselt kasvõi 3 kätte saada, või noh tema ütles nii.
Sain tuttavaks mingite senitundmatute õpetajatega seoses selle kõigega mis toimuma hakkab ja sain öösel ka peaplakati kavandi valmis, see tuleb üks üüüüliiiisuuur plakat.
Muidu on ju kõik ok väljaarvatud see idiootne peavalu ,aga ma olen lihtsalt väsinud, väga läbi. Emotsionaalselt, füüsiliselt...maitea läheb üle..iilge dejavu..
Elame näeme..