Esiteks ma panin tähele, et seda ''pohhui'' on liiga palju ja see hakkab häirima ja mitte vähe ka kusjuures. Võibolla ma saan ju valesti aru ,aga öeldes pohhui inimene ütleb ükskõik, või ma ei viitsi sellest mõelda praegu. See tähendab ,et inimene lükkab oma probleemi veidi edasi. Aga kurat sa iga asja peale pohhui ütled, kogud oma probleeme ja lõpuks kui nad kokkupõrkavad nagu autod ,rämedas ahelreaktsioonis kõik su mõtted saavad surma ja sa istud ja nutad , et elu pagana kole on. Sõna kaotab oma tähenduse ,kui seda kord niipalju kasutatakse. Ma ei tea läksin närvi selle peale, kuima tean ,et pohhui pole siis kelle jaoks sa seda räägid ütle mulle. Mingi mõtetu enesepettus.
Teiseks mõtetu päev, liikumist üldse ei toimunud ,kui sellist. Natuke nalja vist sai ja sellega ka piirdus. Koolis on ikkagi mingis mõttes vist parem ,kui kodus va. see lollakas ärkamine ja mis tänast puudutab ka 10ne minutine vahetusjalatsite otsimine.Maitea kõik vist. Kuri olen, mõtlemine on saastunud.