On meeletult palju erinevaid inimesi ja inimestel on erinevad väärtused ja kuigi ma olen ise mõnikord kahjurõõmus, see lihtsalt on nii, siis ma ikkagi ei mõista neid kibestunud väikseid inimesi ,kes on omastarust saanud elult juba nii peksa ,et elavadki teiste ebaõnnestumistest. Emotsionaalsed vampiirid. Moraalsed monstrumid. Ma ei tea ,ma ei mõista lihtsalt.
Võii noh ma ei leia sõnu ma lihtsalt ei saa aru, elu jooksul tuleb ju kõik ette ja seda tuleb võtta mänguna, tõusud , mõõnad no loomulik ju, mis seal ikka. Aga sa oled surnud seest, must nagu öö, ebainimlikult õel.
Noh aga see selleks. Ma ei jaksa enam mõelda idikatele ,aga nad paratamatult tikuvad mulle pähe.
Teine asi on see kui head unenägu ma nägin, sama unennägu mis umbes kuuaega tagasi ja appi kui hea see on. See kummitab mind lihtsalt terve päev ja paneb armastama kõiki, käima ringi naerul suuga ja kujutada ette igast lollusi.
Koolis ma ei käinud vaid külastasin hambaarsti ja omaigaad kui palju ma seda tuimestust sain, pool päeva oli suu nagu vatist, nina tilgub juba a mis mul sellest ma ei tunne ju midagi:D Rääkida ka korralikult ei saanud. Peale arsti käisin kodus ja läksin muusika järkasse ja no fuuuuuk ma panin kahe asjaga ristivastupidi kui pidin kirjutama. Aga jah päris 2 ei saa loodetavasti 3 ka mitte. Mul on siiralt kahju ,et ma ei käinud koolis ,aga nojah mis seal ikka halada nüüd, vähemalt on hammas korras.
Plaanid: vaadata filmi ,süüa jäätist ja magada südamest.