Jälle nii väsitav päev, kõik see jooksmine ja pidev asjade läbi rääkimine võtavad ikka võhma välja küll.
Homme läheb seina tegemiseks , ma veidike kardan seda , sest kes teab kui raskeks võib minna samas noh midagi ei juhtu ,kui me ei jõuagi seda nv-ga valmis ,aga tahaks niiväga tahaks saada hakkama, teha ära ja olla uhked enda üle. Ma tean ,et kui me sellega saame hakkama siis me saame ju kõigega hakkama ,sest siin on nii palju asjaolusid raskendavaid tegureid ,et kui me need kõik raskused ületame siis oleme kangelased:D
Mis veel väsitavam kõige juures on ,on inimeste mitte mõistmine ja see teeb meele suht kurvaks. Ma hakkan jälle uskuma ,et kõik pole kaotatud ,et nii normaalne on ja siis mulle lüüakse näkku sellised faktid ,et ma ei saagi enam aru kes sa oled. Kas silmakirjalik näkku naerataja või sa siisralt usud ,et kõik mida sa teed on põhjendatud ja õige? Ma ei tea. Mis nende silmade taga tegelikult on ,miks mina sellest mõtlen üldse, päris tihti mõtlen ju? Ma ei taha vaadata enam isegi rääkides otsa, ma ei suuda ,sest kui ma vaatan siis ma jään kõike ka uskuma. Ei saa aru.
Tegin täna veel natuke plakatit õnneks tuli Kerli seltsiks aga vaatamata sellel ma tegin tõesti natuke tööd ,sest esiteks me olime mõlemad näljased ja ma ei viitsinud veel nende inimestega täna jampsida, kui ma üksi seal olen tegijatest. Plakati tegemine on ka väsitav. Kõik on. Praegu jalad ei kanna isegi köögini kuigi ma pikemat aega plaanin sinna minna oma võileiva järgi, nagu poolteist tundi juba unistan püsti tõusmisest. Hah.
Rohkem pole eriti midagi. Ei, õpetajatest natuke kahju, sest Küla rääkis ,et hull palgaalandus on ja no see on suht ajusid nu**iv ma kujutan ette. Kõik ikkagi tänaseks.