No kas see pole õnn? Me saime 99% seinast valmis, kui aus olla siis mulle meeldis nii see tegemine kui ka tulemus, aga vahepeal mul olid vääääga haiged kõhuvalu hood ja ma olin peaaegu kuskil maas vedelemas.Õnneks läks see jama üle. Homme lähme kaheks kooli jälle, Pireti käes on kooli võti ja veedame seal suurema osa oma päevast ,sest alles viiest pidid tulema teised inimesed ,vist.
Igaljuhul ma loodan ,et keegi ei pea pettuma.
Muidu oli normaalne päev. Jooksmine, tegemine...
Öösel magasin ainult 2 tundi ..mõtlesin terve öö igast asju niiet pea sain alles viiest padjale.Hah sisse ma ei maganud. Igaljuhul väsinud ma polnud täna ikkagi.
Ma endiselt ehitan enda ümber õrna, pisikese seina, et närvide raiskamine teiste peale poleks nii hull, et pidev mõtlemine osadest lõppeks ära, et südamesse minevad võõraste sõnad ei oleks enam nii tähtsad, et unustada ära milline oli kunagi üks või teine inimene ja elada tänases päevas mitte lootuses ,et see inimene on endiselt sama. Ei taha otsida vabandusi teiste käitumisele, põhjendada kriisidega ja otsida viga endas, ma ei taha nii, sest see mis/kes on muutunud nkn ei hinda seda ja see mis paneb mind mõtlema terveks päevaks ei tähenda kellegile muule mitte midagi.Aitab sellest. Asi pole üldjuhul üldse masendav ,aga ma tõesti ei saa sinna kidagi parata kui ma võtan sõnu ja asju üleülde tõsiselt, no ei saa ma säilitada külma närvi.
Aga mis seal enam...elu on ilus.