Ilus päev oli, tõesti selline..mm.. midagi unistuste päeva moodi asi ,aaa nagu ...ei ma ei hakka vinguma ja ütlema mis puudu jäi ,sest ka selliseid päevi on vähe ja kui nende kallalgi norida siis on küll crappy.
Esiteks lihtsalt terve päeva mu keha tootis hea tuju feomoone . Mul oli lihtsalt mõnus olla, ükskõik mis tunnis. Lihtsalt mõnus suhelda inimestega ja no ok osadega on see suhtlemine natuke komplitseeritud, aga ma kõige oma heaolemise juures leian praegu ,et mina tegin sammu lepituseks ja ma ei taha süvenenult mõelda enam sellest ,sest alles olid halb olla ja mitte üks ega kaks päeva ja kõige selle põhjustas üks inimene. Nüüd paistab minu õuel päike ja mul on siiralt hea ja mul polegiiii halbu mõtteid ,et keegi peaks nüüd piinlema, aga ma loen su näolt ja tegevustest välja ,et sulle ei meeldi see minu seltsiv elu. Ma pean paratamatult nautima ma ei saa midagi teha, kui õues on päike ,kui tuju on laes ,kui suhtlemine on nii kerge ja just nendega keda ma jumaldan , mis ma tegema pean -mornima? Oh ei. Ei iial.
Neil päevil ma näen kõike teises valguses ja armastust on rohkem, kindlust on rohkem ja ma hindan kõike rohkem. Headel päevadel on ainult üks viga...nad lõppevad ära ja loomulikult iga hetke päevast sa tahad peatada ja no veel natuke, veel natuke ...paluuuun.
Muidugi mul on mingi kerge foobia ,et mis siis kui homme ei..... aga no kui homme mitte siis nädala pärast või kuu pärast ,aga täna pole kindalsti see viimane ''best day ever'':D
Peale kooli ma läksin koju ja kuna ilm oli niiiiiiiiiiii ilus siis oli vajadus minna linna...kooli juures ma avastasin taaskord Elise olemasolu , kes oli seal kooli ümbruses külmetanud Kerlit oodates.
Elisega läkime Allu juurde ja sealt parki ja WASSERPIPE huhuhuhuhu.Alguses oli hea ,aga lõpuks külmusime ära ja no mul olid käed väga krampis ,ei tulnud pleierigagi toime, aga hea oli ikkagi ,sest tuju oli tasemel.

Kodus magasin, nüüd õpin saku ära ja teen Kerstinile vajalikke kultuuri nädala asju veits.