Istusin ja istun ka praegu kodus, oma voodi peal ja vaatamata sellele igavale elule ma ei suuda arusaada, miks osad ennast ikkagi nii tähtsaks peavad:D Ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen ja ma ei saa aru miks osad on nii ''erilised'' ,kas nad ei hinga teistega samat õhku joovad lillat värvi vett, milles väljendub see nende erilisus?
Aga mina arvan ,et oma erilisusest ei karjuta ,sest need kes tahavad sinus seda näha eks nad näevadki seda ,samamoodi nagu armastades ,sellest ka ei karjuta. Need on ju nii sügavalt isiklikud asjad ,milles teised kas üldse ei mõista või näevad ära isegi siis kui sa ei lausu sõnagi. Palju rääkida ei tähenda kohe palju öelda ,seega ma taaskord kinnitan endale,et võib olla normaalsuse piirides mitte tagasihoidlik, aga jääda tuleb ikkagi endaks mitte mõelda välja endale see MISKI ja uskuda seda lootes ,et ükspäev kõik ongi nii.