Ema läheb arsti juurde...

''Ööm vaadake palun, ma arvan et äkki mul mõra jalas vm.''
Arst: ''Teil pole midagi, ma näen.''
''Misasja, kuidas te teate nii öelda:O:O''
Arst:'' Te kõnnite nii tavaliselt, te isegi et ei lonka.''
''Noojah.''
Arst:''Olgu ma siis saadan teid röntgenile''
ema käis ära ...
Arst:''Tulge nüüd palun minu kabinetti, ma pean vabandama...ma ikka ei mõista naisi , teil on nii raske luumurd ja te käite nii rahulikult ringi:O''

Ühesõnaga õnneks ema jalg ei valuta ,aga siiski on ta kipsis ja nüüd pean mina mõnda aega olema tema jalgade eest. See on lihtsalt nii jube kuidas ta karkudega käib..ta koperdab ju igal pool ja jääb kinni kõiksugu kohtadesse. Koguaeg peab olema silm peal. Nii ma olengi natuke kurb ema pärast ja sellepärast ka ,et minu elu on kohustuslikus korras kodune. Ei, ema tegelikult ei käsi kõrval vahtida. Ma lihtsalt ei suudaks olla kuskil väljas teades ,et ta nii äpu on. P.S. luumurd tuli tal mägedes. Libises märjal lumel vist ...ma polegi aru saanud.
Seega täna olen ma ''mine sinna, tee seda '' inimene. Homme ka ,sest kips pole veel lõplikult tahke. Edaspidi võib vist natukene vabamalt võtta.

SI TE HACE FELIZ...

ema tuli tagasi ,aitäh

Pmts julm päev oli ,sest hommik algas iilge koristamisega...mingil värdjal naabril läks toru lõhki vetsus ja nooo meie ja naabrite vahekoridor oli vett täis...naabreid polnud niiet koristasin mina...haha aga naabrite korter on siski suht persses, kuna see õnnetu kelle see toru värk oli elab nende kohal, kuuendal korrusel tegelikult.
Igaljuhul jah, nii siis möödus mu hommik...päev oli suht huinamuina mingi koristamisega kodus ...koristasin suurema osa ära ja ülejäänud teen homme sest ma ei viitsi ikka üldse. Homme tuleb muuseas ka ema tagasi. Maitea halb see igaljuhul pole. Peab tunnistama ,et üksinda elamine on hea aga küll ma jõuan otstega nii kaugele et kolin ära. Praegu on hea nii nagu ta on,et ise nõusid pesema ei pea:D
Jap ..nii see on ..tavaline.

Mu arvuti, mu arvuti on taas ELUS!!! No thanks to Ken.
Igaljuhul, elu on nii raju olnud..ja nii muutlik. Ma olen sellega nõus, niikaua kui ma tean kui sügav on org ma tean ka kui kõrge on mägi ja kõik väga ilus ja lilleline.
Ma tunnen ,et viimasel ajal on väljend ''minu inimesed'' liiga tavaliseks muutunud minu leksikonis ,aga kuulge see näitab hirmutaval kombel kui palju ma teid armastan ja kui palju ma tegelikult sõltun kellestki. Antud juhul see sõltumine on heas mõttes siiski. Nauditavas mõttes.
Mis ma tahan öelda on see, et ma tahan loota ja uskuda ,et te olete need kes jäävad ja kui peaks juhtuma see ,et me pole üksteisele käegakatsutaval kaugusel siis loodetavasti kohtuvad meie mõtted kuskil seal ,kus kohtuvad kõik mõtted. Sentimentaalne kui see ka poleks...

Mine pekki, see äike on liig mis liig. Täiesti väikese ahistatud lapse tunne on. Täitsa hirmutav ja üsna üksik tunne kui nüüd aus olla. Minu pärast kallaku vihma palju tahes ja seda ka niikaua kui ma kodus olen ,aga milleks müristada ja välku lüüa. Poleks uskunud, et nii nukraks läheb see asi.

Kummaline päev oli eile ja veel kummalisem öö. Tegelt lihtsalt tore tsill ,toredas seltskonnas ,aga kuna ma olen praktiliselt magamata, ma pole ainuke, siis ma ei jaksa sättida sündmused õigesse järjekorda ja tekitada siia mingit iilget pilti eilsest. Lihtsalt selline rahulik nagu ta oli. Pühapäeval on ikka üsna sitt minna hommikul koju, iga nurga peal mingid koomas parmud. Parim on see ,et kodus pole vett...üldse. Loodetavasti on see väga ajutine nähtus ,aga mine sa tea.
Muidu siis mõnda aega kaalun siin juba magama minekut. Ühelt poolt peaks ja vb isegi et tahaks, teiselt poolt jälle kui lähen magama siis pean arvestama ,et öö tuleb unetu ja kuna telekast ei tuleks nkn midagi siis oleks ju täitsa jama.Raske otsustada.

Mul on täna iilge T. igatsus olnud terve päev. See on nii imelik ,sest ma pole millestki nii vanast suvel mõelda jõudnud ja täna see kuidagi iseenesest kummitab mis on üllatavalt harjumatu tunne. Mõelda on harjumatu. Ei taha tulla sellest suve paradiisist maa peale tagasi. Aga see selleks, ma lihtsalt lootsin ,et kui ma ülen selle välja lõppeb see brainfucki eos ära.
Täna oli kuidagi algusest peale väsitav päev ,sest üle pika aja ma nägin ühe korraliku unenäo, mitte et see oleks olnud hea ,aga ma mäletan seda ja see oli nii tõetruu ka niiet sellest piisas. Igaljuhul täna oli mul isegi kell 10 nii iiiiilge uni ,et anna või otsad ,aga seekord oli ärkamine kohustuslik ,sest ma lubasin et tulen vanaema juurde juba varakult.
Tee koplisse ja linna tagasi oli omajagu piin ,sest vaadates neid noori narkomaane ei ole juttugi heast tujust. Koplis , seal sügavamal oleks nagu omaette elu, võõras elu. Nii võõras ,et minu silm ja aju ei suutnud seda kuidagi õigustada või välja vabandada...ma ei mõista neid noori naisi ja mehi kes näevad välja hullemini kui parmud..lihtsalt lapid. Seda oli üsna raske vaadata. Poleks uskunud, et see pilt nii hinge läheb ja väsitab.
Vanaema juures olemine kui selline oli suht klassikaline, alguses ta pani mind sööma niiet ma pidin lõhki minema siis me koristasime...Koristamise käigus suutis vanaema peita minu kotti iilgelt pannkooke mis pole üldse paha, 2 muna -sellest ma nüüd küll aru ei saanud ja moosi...aa 2 snikersit ka:D
Peale koristamis me kltsisime ta sõbrannasid ja vahtisime tuimalt telekasse ,sest see vanaema juures olemine on suht uinutav ja parajalt väsitav , rääkismiseks polnud enam jõudu, mitte küll füüsiliselt aga ajusurm oli.
Tulin linna , saime kokku Kristiinaga, tsillisime siin ja seal siis maandusime Vapianos...kõht polnud ju tühi aga asi oli põhimttes ,kommoon me pidime lihtsalt sinna jõudma. Mõtlesin ,et käin veel Kerli töö juures ,aga tere talv patareid olid ikka täitsa tühjad mul niiet see lükkus automaatselt homsesse...aga maasikaid ma enam seal ei söö, nii igaksjuhuks, et pärast juhuslikult ei peaks jälle kolm päeva vetsuga suhtlema.
Kodus olen ma üksinda kuna vend kolis lõplikult ära nagu ma olen aru saanud niiet kõikõikõikõik on minu päralt, mitte ,et mul millegi jaoks enam energiat oleks.
Wow, tavapärasest pikem post tuli...kirjavigade eest ei vastuta..pole kunagi vastutanud.

Muuseas lugesin ka blogi veits tagasi nimelt mai kuusse, minu elu mingil määral murdekuusse alates siis neljateistkümnendast kuupäevast...sellest päevast läks persse nii palju ,aga alates keemia korda saamiseks hakkas kõik vaikselt ülesmäge liikuma..ok mitte päris kõik..mõnion ikka siiani lahti aga vähemalt mul on hea olla...ma võin julgelt öelda täna ,et mu elu on ilus.
Memooriad...

kakapupu
Vaatamata ilusale ilmale ma olin kindel et tsillin kodus täna, aga ei kerli päästis mu sellest meeldivast teki vangistusest:D
Keegi ei tulnud täna minu juurde ööbima...fain...parem ongi saan rahulikult telekat vaadata, ei peagi tegema nägu , et kuulan ja tegelikult pingeliselt püüdma arusaada mis telekas räägitakse...fain!
Ei, ma teen nalja...ma ei vaataks telekat nii pingeliselt..ma teeks seda pingevabalt, keeraks volüümi põhja ja asi klaar:D
Tegelikult ma olen nüüd tõsine.
Ei!
Mul pole enam midagi rääkida peale selle et esmaspäeval pidi külmemaks minema ja see pole üldse hea. Itaalias on see-eest +34. Vot-tak.

Tore õhtu oli eile ja päev muuseas ka. Täitsin ise enda ürgse soovi mille tõttu natuke ka valutan:D
Aga jah endiselt on ema reisil ja kodus olen vahelduva eduga üksi, nüüd on veel lootust või võimalust et vend kolib ka hiljemalt järgmisel nädalal ära. Niiet praktiliselt louner olen. Selline rahulik elu mul hetkel ongi.
Polegi midagi muud rääkida.

Mõlemad arvutid nus*ivad like hell niiet ma ei tea millal ma taaskord kirjutada saan. Viiiiirused jumal küll.
Igaljuhul Lelle oli uuuuf kui hea, aga hahah natuke halvasti läks. Ei tegelikult oli see tõõõeliselt nauditav. Minek ja olek ja isegi tulek. Läksime varahommikul, tegelt kell9, Krissu ja natsiga rongile mida pole ollagi esmaspäeval kell 10 ja muidugi pidime suunduma tagasi maatnee poole , nats kadus poe juures ära ,sest suitsunälg oli missugune. Igatahes ma hääletasin esimest korda elus, poolteist tundi hääletasime kuni saimegi autole , olgugi et lellelt raplasse pole tee eriti pikk siis kõndida poleks me vist eriti jaksanud , õigemini kõndides oleks see tee olnud ikka lõpmatu ,aga teoreetiliselt on see võrdlemisi lühike. Raplas seisis õnneks rong juba jaamas ja me saime ilusti kohe istuma. kuskil ühe paiku me olime juba kahe jalaga kodus. Mu jalad olid täiesti paisunud ja läbiligunenud ja jumal teab mis veel ,sest öösel kallas vihma ja papud olid väljas ....hommikul kallasin sealt 2 suurt tassi vett välja.
Ei ma arvan et see oli üks neist once in a lifetime üritusi ,sest teist täpselt sellist ilmselgelt ei tule.

Tegi töö mis ta tegi,
inimene hakkas jooma.
Tegi töö mis ta tegi,
tegi inimesest looma..

Kui ma saaksin nüüd kõik jutud härra Augustiga räägitud ja plaanid paika pandud võiks tänast päeva nimetada kvaliteetseks ja täielikult lõpetatuks.
Ei taha ära sõnuda midagi ,ei taha oodata liiga palju ja sellepärast ma ei mainiga veel midagi oma nädalavahetusest enne kui see ära lõppeb . Ei , alustuseks see võiks algata:D

''..klassika'' ütles Puhh, koperdas ja võttis Notsul käest kinni.
Ma tunnen ennast imelikult kui järjest tuleb mitu inimest kurtma midagi ja mis veel enam, nad ootavad nõuandeid:D See on nagu kuskil e-psühholoogi vastuvõtul. Armas.
ELU on armas ja mitte mingil juhul igav. Mulle meeldib ,et ma ei pea sündmusi otsima nad leiavad mu ise...täitsa erinevad sündmused head ja halvad...ausalt.

Klassika

Kõike on millekski vaja ja paratamatult nii ongi ,et see mis ei tapa teeb tugevaks. Nii see on.
Kõige pärast mis ümber toimub ja kõigi inimeste pärast kes ütlevad asju mõtlematult ei tasu ehitada enda ümber kooriku, sest nii ei jõua lõpuks ka asjalik info pärale.
Kui ühel inimesel on meel must ja teine üritab kuidagi asjad lahti rääkida ja seletada ,ei ole vaja alati arvata et see on tühipuhas lohutamine. Asjad lihtsalt toimivadki nii ,et mida aeg edasi seda rohkem muudatusi on ,olgu need head või mitte ,aga aeg ongi ainuke mis on korraga meie suhtes hea ja kuri, sest aeg on parim arst ja samas tapja.
Kuidas oleks võimalik näha ette ja ennetada globaalseid muudatusi elus? Mõnikord pole jah vaja kõike ette teada ,aga teine kord on jälle nii suur kahetsus ,et ei osanud kuidagi ette näha, et vot nüüd see tuleb ja siis sa oledki nagu lammas oma enda apsaka vangistuses.
Korduvalt olen seda mõelnud ja arvatavasti ka kirjutanud ,et endal on ju kõik vastused olemas teiste jaoks ,aga mõnikord on vaja et keegi ütleks mulle valjusti oma vastused. Millegipärast inimesed väljaspoolt sekkuvadki alles siis kui seis on kriitiline ,aga miks varem on nii võimatu midagi teha. Ei, see pole mingi juhul süüdistus, ise pane ju ka palju asju tähele..see on pigem vaikne iseendaga mõtisklemine. Miks ka mina pahatihti arvates, et inimesel läheb kõik hästi ,sest näiliselt kõik ongi hästi, ei pane tähele tegelikkust ja ei süvene päris olemusse. See-eest pööran tähelepanu muudele vähem tähtsatele probleemidele või mis veel lollim ,loomulikum, kui endal kõik korras siis kiputakse neid probleeme ise tekitama.
Inimese loom on täiesti siiiick. Kui oleme tugevad hakkame ise ennast hävitama , kui nõrgad ...otsime tuge.. Ei ma arvan et see on küll nõiaring millega ma olen küll leppinud ,aga ma ei taha sellest aru saada.
Ei ta-ha-ha-haaaaa-ha.

Me oleme inimesed. Väikesed, vinguvad. Õnn on miski suur meie jaoks me ei oskaks hoida. See kui kõik läheb hästi pole õnn vaid ajutine heaolu.
See pole tsitaat ,aga keegi on kunagi öelnud midagi taolist. Ma ei võta seda omaks, aga aeg-ajalt ma nõustun selle arvamusega.
Mul tuli see kõik meelde ,sest tuju on väga kesine. Viimasel ajal ma pole mõelnud sellistel hinge teemadel ,aga praegu ma olen jäetud jälle iseendaga , üle pika vaheaja mul tuleb meelde see tunne. See pole sugugi halb ,sest oluliselt need mõtted ei muuda midagi ja mu seisund on üleüldiselt vägagi hea ,kui välja arvata oma vanad ja siiani kestvad kiindumused mis kõigutavad mu tujusid vastavalt kas paremale või halvemale poole. Miksi pole püsiv.
Ma pole paar päeva midagi lugenud ,aga mulle tundub nagu raamatud on juba tolmunud ja ma pole neid tegelikult terve igaviku lahti teinud. Eks siis täna/homme ongi õige aeg lugemist jätkata.

ah persse , mai saa aru

Vaikin siis, kui mul on valus,
vaikin siis, kui mul on hea.
Ära minult sõnu palu,
kõigest rääkima ei pea.
Ära arva, et mul pole
kauneid sõnu sinu jaoks.
Enda teada jätan need...



Mul on läbi ja lõhki hea olla. Ma olen väsinud ja jalad on valusad aga see on meeeeeeldiv. Ma igatsen täna natuke Egertit sest sõnumite kaudu sa ei saa ju seletada kui hea sul on, aga mul on nii hea. Täna linnas sai tunda Ühes Hingamist. Kõik kui üks karjusid ''Elagu...'' ja kõik kui üks olid selle ''...-ga'' nõus.Paljud inimesed tulevad kokku ,et lihtsalt lehvitada neile täiesti võõrastele inimestele ,et lihtsalt nautida ..kas see pole siis mitte tõeline inimhige võim?Kas see pole mitte ÕNN? Presidendi kõne laulupeol oli ka hea ..õigel ajal mul polnud aega seda kuulata ja sellesse süveneda aga kodus lugedes ja rahulikult meenutades neid katkendeid mida ma ikkagi kuulsin on siiski rõõõõõõõõm tõdeda ,et see on just üks neist vähestest kõnedest mis on siiralt hea ja ilus.
Läksin laulupeolt varem ära ja veidi lõpetamata tunne on ,aga ma jõudsin viimasele mulle vajalikule bussile ja enne seda sain jalutada Krissuga...see ongi minu Õnn. Kaunis Õnn.
Mul on natuke kahju Toivost kes läks laulupeole uhkes üksinduses , mul on natuke kahju Esterist kelle poiste koor ei läinud laulupeole ja ta kõndis rongkäigul Kopli Kunsti Gümnaasiumiga , mul on rõõm et peale 1800 aastat Jakobson jõudis taaskord laulupeole, mul on rõõm et nägin Mirjamit ja Iirist, mul on Rõõm.
Kaunis päev...aitäh Krissu, Krissu ,Kessu, Liis ja see inimene kes andis mulle oma tuuliku ja Elise ja Huvila ja kõikkõikkõik.
Muuseas Randrüüt, sorri ,et ei tulnud sinu juurde aga tead mu pea oleks homme nii must ,et ma ei julgeks su majast välja tulla ja noh te oleks pidanud mu lapsendama siis:D
Ja veel...midagi oli veel...aaa no ma ei eta ei tule meede enam...

Elagu kahekümmne viies üldlaulupidu.

Öös on asju. See oli üks neid vägeseid öid kui unest polnud lõhnagi. Ainuke jama on vist see et selliseid idikaid mässajaid oli 11st 3 niiet ülejäänud 8 pidid vahepeal vist kannatama. Igaljuhul ärge pikka viha pidage. Tore oli. ''Tore'' on isegi natuke liiga tagasihoidlikult öeldud.
Hommikul 9.38 ma ma hakkasin pakkima vaikselt, sussid jalga ja koju..10.20 olin kodus ja läksingi magama kuskil 11st. Uni oli pikk ja isegi vahepealne Egerti sõnum seda ei rikkunud ,sest ma ei kuulnud kuidas see tuli ,vahet pole ,et telefon oli kõrva all kohe. Ma ei kuulnud üldse midagi.Praegu ma tunnen natuke palavust ja silmade üsna meeldivat kipitamist. Muuuseas ma sain oma kõhuvalust ka eile lahti.
Ei, minuarvates oli see väga väärt õhtu, ma ei tea kuidas teistega on...ma kardan ,et nad ei maganud välja:D

Seda ,et...käisin eile Kerli ja Triinu töö juures ja ma pean mainima ,et enam ma ei söö mitte kunagi pesemata marju:D See üks maasikas ja paar hernest läksid maksma mulle ,kella viieni vetsu kallistamisega. Konkreetselt pildituks võttis vahepeal ,aga praegu on palju parem ja loodetavasti homseks on veel parem.
Täna vahtisin siis üksinda kodus, ei midagi uut. Nüüd õhtks läheb igavaks aga nooo there is nothing to worry about, there is nothing at all...