''Ööm vaadake palun, ma arvan et äkki mul mõra jalas vm.''
Arst: ''Teil pole midagi, ma näen.''
''Misasja, kuidas te teate nii öelda:O:O''
Arst:'' Te kõnnite nii tavaliselt, te isegi et ei lonka.''
''Noojah.''
Arst:''Olgu ma siis saadan teid röntgenile''
ema käis ära ...
Arst:''Tulge nüüd palun minu kabinetti, ma pean vabandama...ma ikka ei mõista naisi , teil on nii raske luumurd ja te käite nii rahulikult ringi:O''
Ühesõnaga õnneks ema jalg ei valuta ,aga siiski on ta kipsis ja nüüd pean mina mõnda aega olema tema jalgade eest. See on lihtsalt nii jube kuidas ta karkudega käib..ta koperdab ju igal pool ja jääb kinni kõiksugu kohtadesse. Koguaeg peab olema silm peal. Nii ma olengi natuke kurb ema pärast ja sellepärast ka ,et minu elu on kohustuslikus korras kodune. Ei, ema tegelikult ei käsi kõrval vahtida. Ma lihtsalt ei suudaks olla kuskil väljas teades ,et ta nii äpu on. P.S. luumurd tuli tal mägedes. Libises märjal lumel vist ...ma polegi aru saanud.
Seega täna olen ma ''mine sinna, tee seda '' inimene. Homme ka ,sest kips pole veel lõplikult tahke. Edaspidi võib vist natukene vabamalt võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar