T*aaaa ma tahan lihtsalt maas veereda ja jalgu vastu põdandat taguda, ma olen mega närvis ... (tegelt ei ole nii hullult), ma ei oska .. need fkin nunnukeste klassiuste pildid on midagi üle jõu käivat... see mis ma teen on totaalset not enough, not good... Mulle ei meeldi. Mu parem käsi on waysteeeeed... See viimane kukkumine oli liig. Ma ei taha MA EI TAHAAAAAAA .. Ma tahan minna rõdule ja täiest kõrist karjuda, sest mul on kuradi mitmendat päeva kivi südamel.
Pole domineeriv kivi, megapohhui tegelt , aga mul tulevad kruvid peas lahtii... pudru ja kapsad..
Tegelikult ma jonnin, ma jonnin like hell praegu..
Aga see on see kui sinus saavad kokku 2 inimest üks on lapsevanem ja teine on -5 aastane laps.
Üks peab mingeid otsuseid vastu võtma ja teine on retard ahv kes kisab ja rebib - kumb siis võidab...
õõõõõõõõõõõh go to hell... ei saa magama ka minna teadmisega et mul on ainult 1 pilt millega ma pole üüüldse rahul... samas ma ei taha jamada... äkki ma suudan kell 5 ärgata?
Teen coinflippi...

now you're my long lost friend

Mul on hea tuju ja kuigi ma olen laisk kirjutamise mõttes ja mul on muid kohustusi ma pean sellest rääkima, sets ma olen niigi blogiga hooletu olnud.
Üle pika aja oli täna tõeliselt ilus päev. Ei osanud oodatagi sellist päeva ja sellega kaasnes nüüüd muidugi energiaboost ja palju häid mõtteid asjade uuele tasemele viimisest...
Tean, et see tunne ei pruugigi olla jääv ja ta ei ole, aga üle ootuste mõnus koolis viibimine oli, sest kõik on nii heades tujudes ja kõigil on midagi öelda, siis tuleb ju paratamatult meelde all in actioni tunne..
Vanaema oli mega heas tujus, viskas nalja ja rääkis unenägudest.
Hängisime Šmirliga linnas... noo nalja sai ega ma varjama ei hakka + sirkel seisis kassas tuli minu juurde üks allameetri mees. Pisike armas triiksärgis. Ma vaatasin alla ta vaatas ülesse , siis naerata, lõi mind ja jookis minema.. Nii palju ongi lapsele õnneks vaja:D Mõlemale lapsele st. mulle ja talle:D Ei ma ei ole sadomaso:D hahaha mida iganes, keeran ära:D

Tore oli.

BÖÖÖÖÄK

Olen Tartus 007 ja magama pole mõtet minna vist ... kuigi kell 1.50, siis ma munen veel küll ja veel. Arvo Pärdi portree võiks ise valmis saada siis see on pildi puuduv osa... Schuberti parukas ka poolik veel , aga pole viga...
Asi peab jõudma Pomerantsini ja see fkin jõuab ka!:D
Kuulan isamaiseid laule ja joonistan, niipalju mu Tartu ööst ja kui homme on sama ilm mis täna siis on ....öüöõüö sama ilm, mis siis ikka..
5:01 sain valmis, praegu 5:15 - paras aega sheerida ... Mu silmad on väsinud sellest pildist, aga see võiks mõjuda hästi, muidu on kehvad lood.
Saage siis tuttavaks vasakult paremale üleval- F.Chopin, L.van Beethoven, F. Schubert, (Beethoveni kiri surematule armsamale- saksa keeles muuseas), A. Pärt.
Vasakult paremale all- 26. aastane Beethoven, jälle Beethoven, I. Stravinski, E. Greig ja Beethoven one more time...

VOT TAK!

BÖ vol.2

04:38

- nimelt sellel kellal sai valmis järjekordne Beethoven..Seeria:D Igal juhul lugu on selline, et magada ma ei taha, aga ma vist peaksin, sest äratus on üsna varajane.
Vaatamata kõigele ma jääks siia kirjutama, hea meelega jääks, aga reaalne lack of events on see, mis hoiab mind tagasi...
Rahulik elu on viimasel ajal. Ma olen oma mugavustsoonis ja mu mured on väljaspool kaitsekuplit.
See on ka vahelduse mõttes hea ja vajalik seisund.

BÖ

Deeem, ma pole ikka nii ammu joonistanud, et olen suutnud ära unustada, mis tunne see on. Eile öösel see meenus... Kas just pildis, aga paganama õige aeg oli sellega tegelemiseks. Rahustav, iseendaga ühendav, nagu paneks joonistades maailma magama - mida klišeelikku võiks veel öelda?- but it's true, või mida iganes. Ilmselge on see, et ma punnitan siin midagi kirjutada, aga ma väga ei oska... Mitte, et midagi ei toimuks, aga kõige olulisem on endiselt samas, kus ta ennegi oli - õhus- selle vahega, et lõpuks sain Egertiga ka räägitud, mis on omamoodi vabastav ja mõnus.

out of the sement

Peaksin midagi kirjutama vist, aga samas... Mitte, et poleks midagi rääkida, aga kas on vaja?
Või , ma ikka loodan, et sisemine konflikt jahtub maha, kaob ära, likvideerub. Ei ole nii, et ma ootaks helget tulevikku ise selleks midagi tegemata. Ma olen mõelnud kuidas ma saaksin kaotada selle tunnete ülekaalu, aga ma ei tea, ei ole vist piisavalt hästi mõelda suutnud.
Aabu staap mis oli mõned päevad tagasi oli hea, see andis palju mõtlemisainet ja niisama head tunnet. Hommikul jalutasin iseendaga koju, ka see oli viljakas jalutuskäik. Peale nii mõteterohket jalutamist ei läinud kodus enam silmad kinni, kuigi öö oli olnud täiesti unetu.
Peaks pildid arvutisse panema!
Egertiga pole ka nüüd juba tükkaega rääkinud, peaks ennast kokku võtma.
Peaks ennast igas mõttes kokku võtma, eelarvamused ja järelarvamused äraunustama ja lihtsalt keskenduma sellele, mis on ja kuidas seda paremaks muuta.

We'll live. We'll see.

Boredome is nothing

Lõppes mu öine vestlus inimestega, kes on mulle tähtsad, kuid seda teravamalt ma tunnen seda, et mitte mina ei ole osa nende süsteemist vaid nende süsteemid on kujundanud mu mõttemaailma. Need süsteemid on nende samade inimeste omavahelised suhted, mis on nii piltilusad. Ainult nad ise ei tea kui palju nad üksteist armastavad. Oletavad nii nagu mina oletan öösel kritseldades nende karaktereid ja salamõtteid, nii suudavad nemad ainult oletada seda, mis neid tegelikult omavahel sidunud on..

Kindlasti on see midagi enamat kui AEG nagu peaks kunagi raamat seletama.

Mingi osa minust jääb vist igavesti otsima kohta neis süsteemides ja see ei ole tänamatus või tähelepanematus, see pole isegi hala.. aga täiesti üksik tunne on ja ma ei saa selle vastu, sest ma ei juhi neid protsesse. Mis vahet seal on kas ma kirjutan sellest või mõtlen samu mõtteid oma peas. Ei ole mingit õnnetut tunnet, sest see üksindus ja üksildus, see läheb üle... tuleb tagasi ja siis jälle kattub mälestusega sõpradest, kes on ja/või keda pole... ma ei tea. Need on hulluksajavad mõtted. Ma ei teadvusta ennast reaalsuses, mitte praegu. Ei ole siin ja praegu ja kui suur on üllatusterõõm kui ma pean teadvustama endale, et see on elu ja üks neljandik elust on vaikselt möödumas.
Ma ju siplen päevast päeva , isegi siis kui ma ei tee midagi. Jah päike nii ilus ja kõik need lõhnad, aa see nagu ei käikski eluga kaasas. Need on kingitused, mis on elu lisad- aga kurat küll võtaks see ongi elu ja kui sa endale selles kohta ei leia siis peab olema midagi raskelt sassis.
Siis ma vastan endale, et koht on mul olemas aga mu mõtete ja tunnetekarikaks hakkab jälle üleäärte ajama . See tähendab, et midagi on lõppemas, midagi enamat ja rohkem hõlmavat kui suvi... Ma ei jõudnud soovida kui langes täht... ta kustus kiiremini kui mu elusad mõtted tööle hakkasid.

Tegelikult siin pidi video ka olema, aga ma tõesti ei suuda enam ooodata millal see küll laadimise lõpetab, seega katkestasin hetk tagasi...kell on 4:07 ja ma mitte ei jaksa vaid ei viitsi lugeda minuteid arvuti ees.
Siin teile link lauluga, mis käib väga hästi kokku minu sitsutsioonilise depressiooniga ja vb mitte niiväga sõnade kui viisi poolest. http://www.youtube.com/watch?v=E6vYPaLEeI0&NR=1

Staap - pool kuus- ja veel

Esimene pilt ilmselt sobiks sellega mida ma võisin korraks mõelda eile öösel.
Teine on midagi viisakalt agressiivset ja millegi pärast, vastavatel tasanditel ma olen nõus mõelmaga.

Tihti ma kardan et tuleb hetk kui inimesed mu ümber haihtuvad, võimalik et nad asenduvad teistega ja mälestused neist küll jäävad ega muutu iialgi soojaks õhuks , aga praegu käis läbi mõte, et äkki nad ei asendu, äkki jääb alles igatsus ja tühjus, millel pole ruumi ega aega. Mulle jääb küll trummipulk nende nimedaga kuid nii nagu kuluvad nende nimed sellelt trummipulgalt- nii kaob ka inimene kui selline, inimene keda tunnen mina, sest ka selle inimese maailm muutub, sealt kaon mina ja tuleb keegi teine, kes muudab teda jälle uueks ja vb ka paremaks... Mis saab kui anname igaühele killukese endast, mis jääb meist alles .. tuhk ja tolm?- Ei- mälestus parimast ja lootus paremale elule,veel paremale, kas me ei ole mitte ahned.?
Aga kõik see on lõputu deepshit, mida leirdades ei muutu midagi. Kas peabki muutuma? Mis tehtud see tehtud ja mis tuleb see tuleb ja MEGAPOHHUI - mõttetu on süveneda sellesse täie tõsidusega, aga kõhutunne ütleb, et see mõte tuleb tahtmatult aegajalt veel ülesse. See on kõigest mõttevälgatus, ei rohkem ega vähem.

***

Egert:'' Ma arvan, et see on sinu parakas, et me üksteist ei tunne.''

Ja mine sa tea vb ongi ja tegelikult ma ei väida, et ei tunne vaid ei tunne sellistena nagu tunnen mina, ei näe seda mida näen mina...
Pannes kõike meie nägemused kokku, me saaksime ühtse ja vaieldamatu terviku oma tõeliste heade ja vigaste külgedega, sest haiged me oleme kõik, lihtsalt igaühel valutavad erinevad kohad.

***

A ma ei tea ma ei hakka seda ülemist juttu kustutama ka.
Muidu öösel ei maganudki, kui mitte arvestada hommikust tunnist tukastamist mis lõppes veerand kümme ja suht kohe hakkasime ka kodu poole astuma..
Päeva magasin kaua, ma ütleks, et väga kaua.
Nüüd on juba õhtu ja mul on jälle tunne, et öö tuleb pikk... Kui tuleb siis vaatan vanu Vincent Price' filme, millest ma eile öösel mõtlesin.
Jeje.

1234567890

And true love waits
In haunted attics
And true love lives
On lollipops and crisps

Kaks ülielu päeva, õhtut ja ööd on jäänud seljataha ja mitte, et taolisi hetki enam ei tuleks, aga samu minuteid ja tunde ei tule päris kindlasti.
Käisin üleeile üle pika aja nõmmel ja ma arvan et meie istumine oli igati õigustatud ja ülimõnusal lainel. Saime muffineid ka:D
Eile oli aabu staaps ja ma jätsin oma telefoni aabu juurde niiet nüüd on väike närvipisik sisse roninud. Ma olen suuuht kindel, et telefon on trepialusel diivanil, aga kuna see kindlus pole ikkagi 100%'line ma pabsin. Aaps ise väljas, niiet... we'll see.
Magasin ei tea mis kellast (ma ei mäleta millal koju jõudsin) poole kuueni, niiet öö tõotab unetu olla, aga ma loen ''Sefiirist lossi'' ja mu süda jookseb vaikselt verd. Raamat ise pole suurem asi, aga üks tegelane, uuuf, ma nagu teaks kelle pealt kirjutatud.
VAHVAHVAH.
Ma ei viitsi rohkem... ma teen midagi muud..

1

Enne kui kell lõi 0000 oli võlunumber 3, praegu 0006 on see juba 2:D

Mul käib pea ringi, ma ei tea millest, aga enne ta valutas nüüd käib ringi. Tegelikult ei tahtnud üldse seda mainida. Ausalt öeldes ma tunnen, et ei tahagi viimasel ajal blogiga rääkida. Iga korraga muutub see aina raskemaks, sest mu mõtted hakkavad vaikselt visanditesse koonduma ja korrata ennast siin on loll... see tähendaks mu mõtete lahkamist ja lihtsamaks koorimist.
Visandite all ma mõtlen ilge laadungi mõtteid ja iseloomustusi paberilipakatel, mille kokkupanemisel ja lihvimisel, kindlasti ka kärpimisel saaksime me kunagi tulevikus midagi seotut ja meid kõiki siduvat (äkki) raamatu näol. Ma ei panusta millegi ilge peale, aga praegu on see aeg, kui ma tõesti tahan panna ennast mingis mõttes proovile ja elada läbi rohkem kui ühe elu ja kui mitte elada siis tunnetada võimalikult sügavalt seda, mida võisite tunda teie ühtedes või teistes olukordadesse. Ma tahan mõista, kes me oleme ja mis meid seob.
Tänases päevas oli palju head, aga nüüd see shit bricks imelik seisund mõjub tuimestavalt...ja suur tänu Kessule mu unistuste jäätise, kakao, võiku, koogi ja jääkohvi eest.
Unistuste jäätisest nii palju, et nägin unes ilge shokolaadi jäätise, kastme ja vahukoorega- haha saingi Kehrwiederis dream come true. SWEET.

I'm just a dreamer, I dream my life away

Ei taha tahta midagi öelda... vot.
Pole midagi öelda, mitte midagi.
Tahan veini ja sirklit:(
Ükskõik, mis järjekorras:D