Deeem, ma pole ikka nii ammu joonistanud, et olen suutnud ära unustada, mis tunne see on. Eile öösel see meenus... Kas just pildis, aga paganama õige aeg oli sellega tegelemiseks. Rahustav, iseendaga ühendav, nagu paneks joonistades maailma magama - mida klišeelikku võiks veel öelda?- but it's true, või mida iganes. Ilmselge on see, et ma punnitan siin midagi kirjutada, aga ma väga ei oska... Mitte, et midagi ei toimuks, aga kõige olulisem on endiselt samas, kus ta ennegi oli - õhus- selle vahega, et lõpuks sain Egertiga ka räägitud, mis on omamoodi vabastav ja mõnus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar