eilse kaja , mis tänaseni kostub sinu seest

Mõtlesin, et peaks praegu ära kirjutama, sest pärast ei viitsi üldse..

Jõudsin nüüd mingi tunnike tagasi koju ja ikka pole veel viitsinud riideid vahetada. Selline väsimus on.

Rebaste retsimine oli täna ja minu meelest läks meil isegi hästi, kuigi vahepeal ütles närv üles (mingite jõhkruste peale).

Naerda sai ka rebasteta.. eriti Kirschingeris juhtus midagi sellist, et me naersime pool tundi maha.. tähendab kui naermiseks läks siis selle juurde ka jäime.

Kooli juhtkond jäi ka rahule ja maitea Hurraa! 

Ma ikka jauran veits tundidest, sest mul ole suurt midagi rääkida. Übi oli kõike muud kui eetika, aga vb ei olnud ka... vb oli asi lihtsalt väsimuses ja mingis äravajumises.

Pmtselt ma mässasin eile õppealajuhataja asjadega poole neljani ja no wonder , et väsimus eriti kiiresti pealt tuli... Hommikul magasin sisse, nimelt ma ärkasin kell 7 ja see tähendab seda, et ma jäin veits rebaste hommikuvõimlemisele hiljaks, aga õnneks millestki ilam ei jäänud.

Hommikul pean ilmselt asendama ühte teist ''õpetajat'', aga ma loodan, et ei pea ,sest jamamist on selletagi palju.

Ma ei tea, ei oska mingit hinnangut anda. Väga vahelduvate meeleoludega päev, isegi äärmuslik ma ütleks.

Bu!

Suht shitin brickse, nende õpetajatepäeva tunniplaanidega...pea paks sellest. Samas ma leain jälle , et õppelajuhata töö on suht lahe... Koguaeg peab skeemima.

***

Enam ma brickse ei shiti sest vahepeal ma puhkasin ja pesin pea ka puhtaks.. Vaatan nüüd ühe või mitu Black Booksi osa , sest täna on ju Black Books Day!

Igatahes Jakobsoni ameti panen veel mingiks tunnikeseks maha..

***

Panin tähele eile sellise asja, et teatud tingimuste muutumine paneb nägema asju teises valguses või jäävad need asjad sootuks nägemata... kellegi või millegi kadudes, kaovad ka endised huvid ja saabub leppimine, mis paneb omakorda igatsema kaotatut.

Võibolla jälle ''just a moment of change''... hell knows.

***

Kindel laks, et ma tahtsin veel midagi rääkida, midagi olulist, aga kuna mõtteid on palju ja rahutus on suht piiritu, siis ei leiagi hetkel õigeid mõtteid ja sõnu... elame näeme...

Kool mu arm

Reedel startisime umbes poole kuue paiku Haapsalu poole. Poiste livele ja muidu toredale üritusele. Kõik oli tore, sõit oli tunduvalt pikem, kui võis ettekujutada, aga see ei tähenda, et see halb oli. Pigem vastu pidi, sest kõneainet oli küll ja veel. Alustades igasugustest kinžallidest lõpetades mentidega. 

Esimene peatus Haapsalus oli mõistagi Selveri ees, kui tavaar oli koos asusime See teatrit otsima... blabla... väiksed joogid ja üritusele. 

Huvitav oli vaadata inimesi, nauditav oli lava ees seista, kurb oli vaadata kõiki selja tagant ja mõelda sellest, mis edasi saab, harjumatu oli süveneda taaskord mõtetesse, mis on nii suure vaevaga peast välja visatud.. vahelduse mõttes.

Mida kõike seal vahepeal ka ei juhtunud (nagu Arvi sünnipäeva otste lahti tegemine ja jogurtidraama), aga ühel hetkel me avastasime, et seisame üksi teatri ees... Kõik kinni ja puhtaks koristatud. Nagu mingit üritust polnudki olla.

Joogiste laste äpardused ja niisama mässamine viis meid lõpuks Posti baari ette, kust me lahkusime veidi enne kella kahte... Kell pool neli olime juba Tallinnas... 

Tundub, et no big deal... aga tegelikult oli üks õige tripp.

Nv jäi küll lühikeseks, aga mitte mõttetuks.

Koolis pole tuhkagi muutunud. Uus direktor küll, aga kas uus tähendab ka paremat? Ei usu... ikkagi ei usu, kuigi mingil hetkel olid lootused üllatavalt laes.  Kuidas on see võimalik, et inimesed ei saa üksteisest üldse aru... Miks see just koolis juhtub? Räägid neile ühest üritusest ja nad suruvad midagi muud peale... 

Eks näis, aga ma kardan, et meie rebaste retsimine jääb ka tänavuaastal ära... selle asemel tuleks nii või teisiti mõni muu üritus, aga mis see muu siia puutub.. böäk.

Eile oli jõhker öö, aga sellest seiklusest homme:)

Your Mind's Made Up

Äraütlemata ilus päev, mida saatsid tohutud võlud. Kõik see vaatamine ja kuulamine, kohati rääkimine , kõik oli nauditav. Ma ei räägi küll bio tööst, mis ei meeldinud mulle mitte üks raas, aga muu... Kõik muu. Inimesed. 

Üheski tunnis ei olnud tüdimuse või väsimuse laiskust, mis tegi ka oma töö. Ma ei oskagi tegelikult väljendada oma rahulolu, sest see on kinni mingites vilkuvates mälupiltides ja kindlasti ka seostes minevikust.

Igati rõõmus, et tänane päev nii kena välja kukkus:)

Miks ei võiks see päev kesta igavesti? Miks ma lihtsalt ei tohiks paar päeva review'ida seda...oh gods..

A no ma räägiks ka veits unenägudest siis.. Mitte nii üksiksasjalikult nagu Liis aga veidike siiski.
Nägin kooli. Valgus oli hästi soe , ma kujutan ette, et see võis olla varakevadine hommik, aga tööpäev oli lõppenud ja kool oli õpilastest tühi. Ringi liikusid üksikud õpetajad, kellele ma esitasin kõigile sama küsimuse, kui nad kooli uksele tulid(ma ootasin seal ühte inimest), aga keegi ei vastanud mu küsimusele. Naeratasid viisakalt, nagu poleks päris täpselt aru saanud, mida ma küsisin ja siis ütlesid, et nad ei saa vastata sellele- vähemalt Teppo ütles seda. Ma kõndisin temaga natuke edasi ja püüdsin pinnida vastust, aga ütles, et tal pole õigust mulle öelda seda, mida ma kuulda tahtsin. Kui hakkasin jalutama tagasi kooli juurde helises kell ja aeg oli kooli tõusta.
Enne seda nö. tööpäeva lõppu ma istusin aari arvutiklassis ja vaatasin kuidas viimased õpetajad panevad mantleid selga, kuidagi rahulik oli olla ja isegi kui ma mõtlen sellele unenäole on nii hea tunne, aga ma ei saa aru, miks nad mulle ei vastanud. Vb nad teadsid, et ma tean seda õiget vastust. Vb. polnud neil tõesti õigust sellest rääkida, aga vb. polnud mul õigust kuulda seda kellegi võõra suust.

Bö. tavaline päeva oli, aga it's not a tumah...

It's not a tomah!

Tühja igatsuse meeleolu. See on midagi imelikku, kui sa igatsed midagi, kuigi see miski on üsna määratlemata või niisama ähmane.
Päris hea igal juhul. Pole mingi masejunn.
Mõtlen, et ma olen vahelduva eduga 4 aastat elanud ühe toreda kiindumusega ja nüüd ma vaatan, et sellest on alles vaid osaline imetlus ja austus? See nagu ei puudutaks enam mind. Võib juhtuda nii, et mingi aja pärast ma söön oma sõnu ja see muutub järsku jälle millekski isiklikuks, aga praegu... hetkel on see kauge. Sellest kaugusest ilmselt ka pehmemat sorti igatsus ja samas võidurõõm või see samune ''jess elasin üle/läbi''.
Ei saa ju kunagi teada kas asi oli ainult minus või vastab tõele teooria, et miski ei juhtu niisama.
Jõle naiivne oleks öelda, et homme algab uus elu või midagi säärast, aga mis ma teeksin kui hakkaks:D:D Võiks ju olla mingi epic pauk ja blaaaaaaaa. A võiks ju ühel päeval ärgata ja avastada, et inimesed käivad täte peal.
Mul oli tavaline päev.

I was made the way I am

Olin täna kodus. Ühtpidi jumal tänatud, et ei pidanud klassis surema ei igavusse ega ka köhahoogudesse, teistpidi on mul kodus natuke igav.
Siin on jälle uus probleem, ma ei taha kooli suhtlemise pärast. Ma ei taha üldse suhelda rohkem kui msn võimaldab. Ma tahan vaadata inimesi, vaadata mis ümberringi toimub. Ei tahaks suuremat kontaksti kui silmsidet, kui sedagi.
Mitte, et ma mingi misantroobist toriseja oleks, aga nii oleks ikka parem.
A elu on megailus kui sul on lutsukomm (ja 15 idiootset saksa keele lauset, mida sa pead pähe õppima).

Haige

Päris halb köha.
Natuke halb ilm, kuigi mõnikord teeb vihm head.
Veidike külm.
Ebameeldiv üldine seisund.
Maa ja taeva vahel.

they may understand my rage

Läksin magama algava nohuga, ärkasin täiesti pekkis kurguvaluga. Nohu pole aga kurk ja kopsud on veits nugasid täis.
Ei saa kooli ka üle lasta, sest nagu mul ikka juhtub on minu haiguse ajal tööd. Sellegi poolest ma eeldan, et homse päev piirdub kolme tunniga. Sakus ja matas tööd niiet sellest saabki olema minu piir.
Idee poolest on Randrüüdi sünnipäev ka homme, aga god damn.. ei ma ei ütle et ma üle lasen, aga god damn...
Nagu ennustatud oligi, oli päev täis tühjust ja mõttetust. Eriti viimane tund -eetika- ma mõtlesin täna päris pingsalt, miks ma ikkagi võtsin selle? Tean küll miks, aga on seda vaja?
Aeg-ajalt võiks ju tiksuda küll, aga õõõõõõõ maitea. We'll see.

Aeglaselt liigub tervis allamäge, aga ei tea veel mis piirini. Mine sa tea äkki on see kõige madalam tipp juba saavutatud... samas asi pole kuigi äärmuslik ja tõbi on üsna tavaline.
Uudiseid pole ja homne päev tundub äärmiselt mõttetu... böööö.. sisukus ise.

kazjavka

Ma olen peaaegu rajalt maas... mu nina on kinnisem kui päeval. Aga mu tuju on hea ja ''mis raamatu sina täna raamatukogust võtsid?'':D
Hahah a tegelt, tänane päev ei olnud tuhkagi parem eilsest... Ikka tundus veits pikk ja tüütu, samas viimane tund oli päris hea- lõpus keeras naljaks (inka).
Tegelikult polegi eriti midagi rääkida... kõik on nagu on ja pole midagi võtta, ainult jätta.
Laulsin emale 10 min ''trollolooo'd'' kuni ta lõpuks mulle pulgakommi andis, et ma vait jääksin...
A davai?
Lähen varsti pessu ja lugema ja trolloloo ja loodetavasti täna ei näe õudukaid öösel, sest mitu ööd järjest toimub mingi bs mul unenägudes. Samas tänane öö tõotab ise õudukas tulla, sest mu nina on veits tatine:D

sa ei saa mu juurde tulla lilleõied käes, naeratus näol
sest ma kaugel eemal, vaatan mujale...
kui soovid võime teha näo, et pole olnudki meid iialgi siin.

Jees, väike nostalgianoodike on küll siit läbi lipsanud, aga see on ju loomulik. Pole hullu midagi.
Esmaspäev on kuidagi ilaselt pikk päev. Kooli lõpuks oli räige väsimus, mis väljendus viimases tunnis krampliku naermisena, Egert pidi minu lugemise üle võtma, sest sellel polnud erilist otsa ega äärt.
Muidu oli päev nagu ikka. Teisipäev võiks ikkagi lühemana mõjuda ja klassijuhatajat ei näinud ka täna. Ei saanudki riielda, aga no homme ka päev.
Ohoo türklane tuli msnis rääkima... ma veits enterteinin ennast siis, sest sellist imet pole mu msnis juba pikkaaega olnud:D HAHAHAHA

puhkus vaimule

Mõtlesin et laksin nüüd järjest iga postituse juurde selle eelmise ''pildi'', aga täna on erand... midagi tähtsamat! Dreamteam'i käpajäljed:D
Ilmselt mu ROOSA telefon ei tunnista kollaseid seinu ja värvib need ise roosaks.
A muidu on see punanen minu ja must on Sirku käsi.
Niiet lasingi spordipäeva üle ja esmaspäeval saan klassijuhatajalt korraliku peapesu, aga veits paralleelne värk... poleks asi spordipäevas oleks siis midagi muud ,mille kallal võtta ja ma olen jumala valmis.
Muidu on koolis endiselt talutav olla:D
Homme Stingile , nagu plaanitud oli- Andresega õõõäää - üheks õhtuks võib ju Eestisse tulla:D
Dream come true vm.
I'm An Englishman In New York:D:D:D
Mis ma ikka öelda oskan peale selle, et veel üks päev ja üks päev korraga me elame ja eks näis mis homne päev toob, aga see mille tõi tänane on way way way rohkem kui ma oodata oskasin.

Peaaegu karvane

Pessu, saksa, vb isegi mata ja kui mata siis ka pilt , aga kui ei siis hommikul... aga muidu magama:D
Päev- normaalne... kohati väga väga väga hea, aga kokkuvõttes ikkagi normaalne.

bu!

Pole jälle mõned päevad kirjutanud, aga seda ainult sellest, et ma olen kas liiga väsinud arvuti jaoks või unedemaal olnud.
Ei tahaks midagi ära sõnuda, aga kool tundub praegu veel väga talutav, et mitte öelda meeldiv. Seni kuni on uneaeg üsna korralik on ka elu päris ilus... samas kui elu allamäge veerema hakkab muutub ka öö parimaks sõbraks.
Uudiseid kui selliseid ei ole ja ma ei teagi kas sündmustevaesus on üldiselt positiivne või negatiivne, aga praegu on see üsna hea mõjuga.
Imelik, et keemiata tundub humanitaaride tundide arv peaaegu olematu samas klassi tunde tundub meeletult... igatahes midagi on muutunud ja midagi on hoopis teisiti kui eelmisel aastal, aga ma pole veel päris aru ka saanud... see on kerge pähkel, samas mine sa tea äki aasta lõpuks on kõik jälle old'i viisi.
Vaatasin Pride & Prejudice vanemat e. 1995'nda aasta filmi/sarja ja see vahe vana ja uue filmi vahel on päris suur. Vanem sari on üksikasjalikum- samas see kestab ka 6 tundi - sari ikkagi. Uuem film on jälle armsam ja kohati kirglikum... ameerikalikult tehtud armastusfilm, aga seda näeb ainult läbi võrdluse... Kokkuvõttes on mõlemad head- oleneb mida sa siis otsid, kas raamatu sisu peenet ümerjutustust või armastuslugu kui sellist.
No tegelikult pole üldse oluline mida ma olen vaadanud ja mida ei ole, aga nagu öeldud UUDISEID EI OLE!:D
DEEEEEAM:D:D:D

You are standing on my way. You are fucking on my way!

Ärkasin suht hilja ja esimene asi mida ma tundsin oli valu... kõik mu lihased olid veel hommikul suht wasted. Praegu on palju parem. Mõnus päev tegelt. Poodlesin ka veits, vastu tahtmist, aga tulemus on märkimisväärne:D
Sain mingid vihikud ka stetud mis on omamoodi success... Vaatan natuke sarja ja ilmselt siis pöördun mata ülesannete juurde..no escape.
Tänks eilse eest muidu... hea algus:D

Oh kallis sõber kuidas ma sind ikkagi austan:')

(Beethoveni kirja lõpusõnad, elutattuuu)

Selline elu sees, et maailm hoia mind kinni.
Ikka ja jälle ma mõtlen, et kui palju maksab ühe inimese , tõelise inimese, tõeline tunnustav pilk, armastav pats ja kui palju maksab see pilkude keel ,mis ütlebki rohkem kui sada sõna, mida keegi teine ei tea...klaasistunud ja veinist äärteni täis silmad, aga mõnikord pole promill siiski määrav.
Tõeline inimene ehk sõber, kelle olemasolu on seda hapram , mida rohkem sa teda armastad, aga seda ta on ainult su peas, sest sa ei taha et ta kaoks... Tahaks pikendada, muudkui pikendada seda kõige ilusamat aega , kui tema on sinu jaoks/minu jaoks eriline ja mina ... (väikese printsi teooria järgi) olen ka mina tema jaoks ainulaadne, ma ei kahtle selles ka:D
Igatahes mu kallid sõbrad minu Egert, minu Sirku, minu Liis,Hendrik, Liisa,Kessu ja Kusti... te olete tänase õhtu topelterilised kangelased... UUE MAAILMA INIMESED :D
Aga miks ma seda kõike räägin on see, et 5, 4, 3, 2, 1, 0- keerasin ära:D:D:D:D:D
PEHK VISKAS MULLE VIIIIIIS:D:D:D DÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ
A muidu ma kuulan veel ühe aidese laulu ja tõmban tutttttttuuu...
Tänud Liisa isale kes mu koju ära viskas..

Oh sa r*isk!!

Täna sain oma esimese viie... haha.
Ma ei oska kuidagi hinnata oma teiste koolipäeva. Endsielt pole saanud õpikuidki kätte, sest koguaeg on not enough. See tekitabki suht poolikut alguse tunnet.. samas niii lebod päevad ja jumal tänatud et mitte mingit pressure'it pole.
Uus inka õpetaja, uus saksa õpetaja ja ühiskond, vana hea Übi aga uus aine... kahe keskmise õpetajaga kuidagi eriliselt rahul.. aga noh ma ei hõiska enne õhtut.
ÕÕÕÕÕÕÕ täna vaatan sarju ja loen ja magan jaaaa , koristan böö:( :D:D

Kunagi, ma luban, et räägin asjad pikemalt lahti...ma luban...

Pildid ei jää peale täna blogisse:(

take a breath and then the step

(rottisin reelika pildi siia, ma olen ka seal õõõõõ... mul on nüüd 3cm läbimõõduga villlid mõlemal jalal, kes võis teada, aga eks nad aasta lõpuks paranebvad)

Eile ma ei soovinudki head kooliaasta algust.. tagant järgi siis- head aastat, head viimast aastat neile kellele see jäääbki viimaseks... võtke siis viimast, kui midagi annab üldse võtta.. Ma usun, et annab.
Olin niii rampväsinud eile, ise ka ei usu, et enne kahteteist voodisse vajusin. Ärkasin küll suht hästi täna.. probleemitult tähendab.
Päev oli ka üllaavalt hea, uued õpetajad - uued ained, aga ülihea... mulle sobib neljapäev... mulle meeldib. Ei uskunud, et nii ebaigav tuleb.
Ma nagu ei oskagi midagi rääkida.. oli küll palju mõtteid, aga ma ei tea... stabiilne on.
Blogi ei jää kindlasti soiku, lihtsalt väike paus oli nüüd. Pole mõtet kirjutada igapäev, et olen elus, olen korras, normaalne tuju... või kui ongi halb olnud siis ilmselt polnud see kirjapanemiseks õige.
Igatahes... KOOL ..tere.