teisipäev, 21. september 2010

It's not a tomah!


Tühja igatsuse meeleolu. See on midagi imelikku, kui sa igatsed midagi, kuigi see miski on üsna määratlemata või niisama ähmane.
Päris hea igal juhul. Pole mingi masejunn.
Mõtlen, et ma olen vahelduva eduga 4 aastat elanud ühe toreda kiindumusega ja nüüd ma vaatan, et sellest on alles vaid osaline imetlus ja austus? See nagu ei puudutaks enam mind. Võib juhtuda nii, et mingi aja pärast ma söön oma sõnu ja see muutub järsku jälle millekski isiklikuks, aga praegu... hetkel on see kauge. Sellest kaugusest ilmselt ka pehmemat sorti igatsus ja samas võidurõõm või see samune ''jess elasin üle/läbi''.
Ei saa ju kunagi teada kas asi oli ainult minus või vastab tõele teooria, et miski ei juhtu niisama.
Jõle naiivne oleks öelda, et homme algab uus elu või midagi säärast, aga mis ma teeksin kui hakkaks:D:D Võiks ju olla mingi epic pauk ja blaaaaaaaa. A võiks ju ühel päeval ärgata ja avastada, et inimesed käivad täte peal.
Mul oli tavaline päev.

Kommentaare ei ole: