bõ

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 mu onu muidu->

... tal oli üks kolmerattaline ka... homme kui skeemin pildi arvutisse siis näitan, sest ma olin küll kade kui ta baiki nägin:D

 

 

 

 

Mulle tundub, et teel vanaema juurde ja sealt koju ma kuulasin ära kõik võimalikud jutud... kõik tuli selja tagant... Küll narkar rääkis sellest kust kohast midagi saada, küll mupodel oli õiendamist , küll mutikesed jagasid igavese ilu retsepte üksteisele... MIDA IGANES.. ja seda kõike vahemikus lasnamägi-kopli. Ärämuslik vahemik nagu nullist nullini.Ühest maailmaruumist teise, aga samas- kõik maailmaruum üks.

Olen vähemalt tund aega pausi pidanud ja mitte mõtlemise vaid msni pärast ja ma naudin, ma tõesti naudin suhtlemist ja muusikat ja ma naudin nautimist.
 TERE!

i'm not lost, just misdirected

Nii saabki muidu rabast välja;)

someone always has to go

Ma sain eile raamatu ühe peatüki valmis ^^.  Igasugust loomingulist tööd ongi parem teha, kas sita tujuga või täiesti tujutult. See viib siis nii out of space. See viib kuskile enda juurde, nii sügavale enda sisse, et hakka või kartma.

Aga ma pean mainima, et tujutus oleks täiuslik, kui ei oleks vihjeid peavalule. Terve päev selline veits pooletoobine seisund , kui pea päris ei valuta, aga ... aga iga hetk võib valuks kätte minna.

CVX,.CX.CF,DFXL.DS.DX 

NHBJDSKBGFNLDSJIEU TYVIHOGKNDMLFKI5UY09EHGIOKDFSNMÖRIÕUTIYOGHJDFKSNLFAJRU VGRÜBFHDSNO run5yt65vg9 EFWJORU50NY9V860arj 54nyt89gu fkharutyghfanlrjiut9gshdfknajruygtuibJJFWE R4WU5U4ITHYRGYGNERIOHGIENGIWHBGNWIEHGJWK4HETEHRGHIOERHUGIHRIGH4HIOREHGNERGNLE, V.-S,GL,DS.-,GEO,G.,EROKLE4WMPÕQERP'GNÕHHGNMEW

ÜEUGREngerhytginnfiewhgnerohgpewjthwikl.,ddxc,,dfxGWEHIOTY35I3GHHEWÕGHÕEWHGI

vot nii on olla, aga kes ütles et see üdini halb on?

Mis sitasti see uuesti vb mitte siin elus ja mitte samade inimestega, aga nagu ma ütlesin siis uusesti

Ei ole suur Koit Toome fänn aga tema sõnad sobivad ilusti ..
''Mälestusi täis on atmosfäär
vaatan häid, kuid halbu ma ei näe,
et ei hooli, neist ei hooli.
On hetki mida võime korrata
ja on kordi millest mööda tormata,
et ei hooli, neist ei hooli.''
Terve refrään tuli ära, aga kõike me võtame kaasa ja kõike kanname endas. Vahelduva eduga purskame välja, aga kõik on mööduv. Kõik on korras. Lasen lahti:)
Tunnistan kõike, mis oli, enda omaks ja oma vigu tunnistan ka.
Ma oleks nagu ramatu läbi lugenud ja täna läks kaas kinni. Ta läks kinni ja ehk kunagi ma tahan seda uuesti lugeda, aga mitte lähimal ajal... Raamatuid ei põletata, mälestusi ei põletata.
Mida iganes, kuidas iganes , aga ma matan kõik mida suudan kuskile kaugele maha ja kõik saab korda.
''Kõik saab korda, nagu kõik asjad kunagi korda saavad'' - Hendrik Mark Maripuu
Täna õhtul ma joonistan. Ma joonistan Gary Oldmani, mu lemmik näitleja ikkagi:D vaatasin tema reljeefne nägu on kuidagi joonistamiseks mõeldud. Pealegi ma olen 2 päeva tema filme vaadanud.
Ikkagi aitäh sulle.

dust

Ma ei tea kaua see aken mul lahtisena püsinud , lahtise ja tühjana... Me küll käisime riigikogus ja päev ei olnud päris tühi, aga kuidagi ei kutsu kirjutama siia. Mingi ängitsus tuleb peale, endiselt masendus, mis ei ole enam nii terav, aga siiski annab tunda kõige pehmemates kohtades.

Selline imelik meeleolu. Kujuta ette inimest, kes kergitab kulme, hingab sügavalt sisse , paneb silmad kinni ja siis hingab välja...mu meeleolu seostub mul just nende tegevustega, nagu ..damn ma mõtlen et, ajas ei saa rännata, minevikku tagasi ei saa ja sellega on punkt... aga ka kaotada polemingites valdkondades/mängudes/milles iganes enam midagi ja see tekitab mingeid teatuid, samas väga piirituid emotsioone, tundeid , seisundeid.

See pole kuigi keeruline olek, aga see pole kuigi paradiis.

TAKE THE SPADE FROM MY HANDS AND FILL IN THE HOLES YOU'VE MADE

Muutused on konstantsed- võivad suruda põlvili, võivad tõsta ära.Üks on kindel, muutused muudavad. 

Ma ütlen ausalt, nukralt masendav päev oli või kas siis masendav, aga masenduses. 

Täiesti loll seis. Täiesti loll reaktsioonide pärast... 

Tahaks kangesti rääkida sellest, kuidas ma täna ''totaka reha'' peale astusin, aga kuna see ei annaks emotsiooni üle, siis pole mõtet ka rääkida... Isenesest see nö. ''reha'' äratas veits ellu. Sest eilne õhtu mõjus mulle nagu ajuloputus, niiet lõpuks hakkaks või ise uskuma seda, mida pole olemas.

Igatahes mul pole mahti jutustada, pikemalt halada või süüdistada kedagi... Kui see aitab kellelgi magada ma võiks olla isegi kahepalgeline... aga pigem siiski IN YOUR DREAMS.

Ja mulle ikka pagana meeldib see Alenderi refrään...
 ''Mu laulud elavad sus veel kui eilse kaja,
mis tänaseni kostab sinu seest,
ja kui sa praegu tunned, et sa mind ei vaja
siis tea, et kõik on alles alguses...''
Kolmandat korda mainin vist, et seal on üks ülihea koht refräänis... ilge nootide hüpe:D

Oh dear, what can I say...

Pole suutnud tervet nädal aega kirjutada. Pole lihtsalt viitsinud. Mitte midagi ei toimunud ka. Mõtlen , et kui seda nädalat poleks olnud, poleks midagi ka oluliselt teisiti. Samas kõike on elus vaja... vaheldust ja üksluisust. Mõttetust on ka vaja. Isegi draamad ei ole draamad, kui kõik kohad mõttetust täis... ei oska isegi solvuda või õigesti vihaseks saada.

Reedel ei käinud üldse koolis, võtsin aja maha ja magasin. Õhtul käisin Tammsaare maja filmiõhtul... Mille esimene pool oli suht kaootiline, sest toolid ei olnud palju mugavamad meie aula toolidest. Samas peale pausi, suitsu ja nalja tuli teine pool, mis oli esiteks huvitavam ja teiseks... see oli teine pool, lõpp oli lähedal.

Viimane nädal ja siis tuleb vaheaeg.. Ei oota ldse midagi sellelt nädalalt , aga see on täis igast üritusi... Esmasp on ainukr tavaline päev... teisipäeval on saksa kirjand vm, kolmap.- lähme riigikokku, neljap.- on konverents ja reedel on aktus, niiet täitsa finito la kool. Saabki veidi vegeteerida.

Igaks juhuks ei hakka lubama, et hakkan jälle korralikuks blogijaks, sest kui edaspidi ka midagi ei toimu siis pole midagi ka kirjutada... vot.

Viimase aja kõige halvem päev. Seda päris hommikust õhtuni välja. Uskumatu... Ei taha kohe üldse mitte midagi.

kesine

Mul on nostalgia mul on krambid sellest ja mõnikord on nii palju mõtteid ja kohati ka tundehooge, et ei saa hingata. Ei saa ja kõik. Seda enam, et paljud on saksamaal ja teisi ei näe päeva jooksul siis tekib kerge hüljatu tunne, kuigi see ei ole nii... See-eest on olnud meeletult mõtlemisaega ja ma pean sisutama igavaid ja venvaid tunde mõtete ja meenutustega ja seeläbi jõuan nostalgiani.. Mõtlemine on hea ja mõneti on see ka kasulik, aga samas on see kahjulik, see on väsitav ja nüristav...sest eilset päeva tagasi ei saa, kui väga ma ka ei tahaks.. mõne mälestuse algusest läks kõik mingil ajal allamäge ja kuidas ma tunnistan endale ikka ja jälle, et see on lihtsalt lost ja what's lost, is lost forever.

KOPP EES

Mitte see kes sa oled ei hoia sind tagasi, vaid mõte sellest kes sa ei ole...

Kuulan juba ma ei tea mitmekümnendat korda ja mitmendat õhtut ühte Alenderi laulu ('' Vaiki kui võid'')... ainult ühe koha pärast refräänis. Paneb kuidagi mõtted vajalikus suunas liikuma ja loob meeleolu, mis on olemasolevate jõuvarude juures kõige säästum ja ilmselt ka meeldivam.

 Hästi udune päev oli... kõik oli kuidagi sürr. Nagu elaks ja samas ei elaks vaid vaataks elu pealt...

Päev seostub ühtlase massiga, milles pole midagi silmapaistvat , aga samas kui hakata lahkama ja üksikasju välja noppima saaks päris priske koguse fakte ja olukordi. Täpselt see, et mulje on nagu midagi ei mäletaks, aga hakkaks vaid meenutama ja võiksi jääda niiviisi leierdama.

Õpetajate päev.

 Peale kooli käisin linnas, muuseas ostsin kogemata vale tubaka endale, aga ega see halb ole... Linnast läksin Vesivärava kohvikusse, siis piljardisse ja pmtselt piljardis tuligi ilge mõtlemis- ja seedimisvajadus peale. Oligi tunne nagu tahaks istuda juba kodus, vaadata ühte punkti ja mõelda. See on inspireeriv poolmasendus, seetõttu otsustasin ka, et istun õhtul kodus ja tegelen raamatuga, mida ma olen nüüd mõnda aega kõrval hoidnud. Ei tähenda see aga seda , et ma ei tegeleks sellega üldse või mul poleks mida kirjutada. 

 On asju mille peale tahaks panna silmad kinni ja või jätta hoopis kahe silma vahele, aga samas need situatsioonid tekitavad ka teist sorti tundeid... endiselt tahaks panna silmad kinni, aga see kord pigistades huuled kokku, sest üks asi on see, mida ma kelleltki oletada ja oodata võinja teine on see ,kui palju või vähe ma tegelikult peaksin ootama... See samune subjektiivne ja objektiivne , aga minu olukorras ma ei tea objektiivset, sest ma ei hakka seda kelleltki välja pressima. Ma saan kõigest toetuda oma tajule või tunnetele ja loota, et need tunded on vastastikused... Mõnikord ei ole lootus piisav lohutus.. või pole üldse mingi lohutus.

Hästi erievate tunnetega päev, kõge õrnematest - kõige segasemateni...

See on möödunud ja mööduvate aegade masendus... möödunud ja mööduvate inimeste, kohati üsna kibe, mälestusteks muutumine.

Ma olen tädi ka nüüd:)