Hästi udune päev oli... kõik oli kuidagi sürr. Nagu elaks ja samas ei elaks vaid vaataks elu pealt...
Päev seostub ühtlase massiga, milles pole midagi silmapaistvat , aga samas kui hakata lahkama ja üksikasju välja noppima saaks päris priske koguse fakte ja olukordi. Täpselt see, et mulje on nagu midagi ei mäletaks, aga hakkaks vaid meenutama ja võiksi jääda niiviisi leierdama.
Õpetajate päev.
Peale kooli käisin linnas, muuseas ostsin kogemata vale tubaka endale, aga ega see halb ole... Linnast läksin Vesivärava kohvikusse, siis piljardisse ja pmtselt piljardis tuligi ilge mõtlemis- ja seedimisvajadus peale. Oligi tunne nagu tahaks istuda juba kodus, vaadata ühte punkti ja mõelda. See on inspireeriv poolmasendus, seetõttu otsustasin ka, et istun õhtul kodus ja tegelen raamatuga, mida ma olen nüüd mõnda aega kõrval hoidnud. Ei tähenda see aga seda , et ma ei tegeleks sellega üldse või mul poleks mida kirjutada.
On asju mille peale tahaks panna silmad kinni ja või jätta hoopis kahe silma vahele, aga samas need situatsioonid tekitavad ka teist sorti tundeid... endiselt tahaks panna silmad kinni, aga see kord pigistades huuled kokku, sest üks asi on see, mida ma kelleltki oletada ja oodata võinja teine on see ,kui palju või vähe ma tegelikult peaksin ootama... See samune subjektiivne ja objektiivne , aga minu olukorras ma ei tea objektiivset, sest ma ei hakka seda kelleltki välja pressima. Ma saan kõigest toetuda oma tajule või tunnetele ja loota, et need tunded on vastastikused... Mõnikord ei ole lootus piisav lohutus.. või pole üldse mingi lohutus.
Hästi erievate tunnetega päev, kõge õrnematest - kõige segasemateni...
See on möödunud ja mööduvate aegade masendus... möödunud ja mööduvate inimeste, kohati üsna kibe, mälestusteks muutumine.
Ma olen tädi ka nüüd:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar