Ma ei tea kaua see aken mul lahtisena püsinud , lahtise ja tühjana... Me küll käisime riigikogus ja päev ei olnud päris tühi, aga kuidagi ei kutsu kirjutama siia. Mingi ängitsus tuleb peale, endiselt masendus, mis ei ole enam nii terav, aga siiski annab tunda kõige pehmemates kohtades.
Selline imelik meeleolu. Kujuta ette inimest, kes kergitab kulme, hingab sügavalt sisse , paneb silmad kinni ja siis hingab välja...mu meeleolu seostub mul just nende tegevustega, nagu ..damn ma mõtlen et, ajas ei saa rännata, minevikku tagasi ei saa ja sellega on punkt... aga ka kaotada polemingites valdkondades/mängudes/milles iganes enam midagi ja see tekitab mingeid teatuid, samas väga piirituid emotsioone, tundeid , seisundeid.
See pole kuigi keeruline olek, aga see pole kuigi paradiis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar