Ma eeldan, et see oli aprill, üks õhtupoolik, mingi suvakas pink lauluväljaku ja russalka vaheal...Ei olnud üksi. Ja ees oli magama sättiv päike ja laev. Laev, mis muutus poole tunniga praktiliselt nähtamatuks. Kõrval istuja nentis, et seda laeva justkui polekski olnud ja nii sai sellest laevast ''laev, mida kunagi olnud pole''.
Äkki see oli üks neist unenägudest, millest me ärgata ei oska. Ma lihtsalt oletan, kas see oleks teoreetliselt võimalik?
Ma ei oska olla mõtlemata, sest ma paratamatult ja täiesti vabatahtlikult diilin asjade kokku ja lahku viimisega, mis puudutavad kõiki ja kõike ,aga eelkõige mind ennast. Kui on selline stabiilne emotsionaalne untergang ükskõiksuseni välja, siis tuleb ennast kuskile poole kõigutada. Muidu hakkab asi veits barbaarseks muutuma.
Mis ma õigustan?
Ma ei taha jätta muljet nagu ma elaks kauges minevikus, mida polnud vast reaalselt olemas ,vähemalt mitte sellisel kujul nagu see minu silmade läbi oli.. see tehti mulle päris täpselt selgeks. Ma ei ela selles, ma ei hinga seda sisse ega välja, ma ei seedi seda. Tegelikult ei kahetse ega igatse ka..on veidi pinnapealne lein, aga ainult selle hea pärast.Siiski inimesed ei tohi käituda teineteisega nii nagu debiilsed teerullid.Ei tohi.
Ma tunnen, et hetkel ma ei olegi kompetentne hindama olukorda..Mul pole mingit kriisi ja pole mingit teravat emotsiooni a.la viha, armastust...etc.
On hetk kui ma muutun lampi härdaks, on hetk kui ma olen juurikas, on seletamatu moment kui ma tahaks isegi silmad märjaks ajada, aga ma ei saa.. sest kõik need leebed hetked on nii tühjusesse koonduvad.
Ma tahan igatseda, aga ma ei tea kas on mida? S.t. kas see mida ma võiks igatseda on kadunud, et seda igatseda? Ma ei tea.
Mul on vaja põhjust, inspiratsiooni, motivatsiooni, vihjet... lihtsalt vihjet, sellest, et elu maa peal on täiesti eksisteeriv nähtus.
Ma igatsen meie suve ja palju pisikesi asju mis sinna juurde käisid ''bon vojage''-sid (mida ei tule enam kunagi, aga telefonis neid siiski rohkem kui üks ja ma ei suuda kustutada, sest see on ka mingi osa sellest kadunud heast), alaelaist egertit ja kustit, pleekinud juustega kadunud sirkut, aabu-staape,amsterdami, jaanipäeva, rändavat kessut, kurgi-liisi (no offence) ja dajoova üksikasju- kuigi see suvi ei olnud minu parim, aga seda raamisid ilusad leiud ja kaotused.
Ma ei arva, et see on kadunud paratamatus, kui just osake sellest võib olla tõesti lostis...
See pikk ei jutt vii kuskile ja ma tunnen seda ja ma teadsin seda tegelikult ka alguses, aga see on see , mis pidi ka mingi pääsu leidma... ma tahan lasta lahti, aga mitte kustutada.
See ei ole kommenteerimiseks, see ei ole vast isegi mõtlemiseks, see on sentimentaalse väärtusega vana kraam. See on antikvariaat- mõnele praht, mõnele siiski aare.
