Ei taha enam koolis käia, ei jaksa eriti.
Ei taha vaheaega, sest isegi sellest sõnast tekib mul kananahk- eelmise vaheaja esmaspäev oli ju nii ''ilus''.
Ma tahan puhkust, aga ma ei taha irduda inimestest, samas ei taha olla kellelegi meelt mööda või vastupidi, ei taha olla ootustele mitte vastav.
Kõik kuidagi kulgeb ... hästi... tavaliselt... toatemperatuuriselt...iseenesestmõistetavalt...vahete vahel väsinult...motiveeritult, aga ka motivatsiooni unustavalt... uniselt ja natukene melanhoolselt...mitte ükskõikselt... kõik lihtsalt on ja kõik on olemist ääretult väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar