reede, 26. november 2010

why so serious?

 























Selline ''pff..normal'' tunne on...aga nokk lahti saba kinni. Üks auk läheb kinni, teine lahti ja mõistagi auk on auk, sa ise tead, kas võtad või jätad, tulemus ikka sama... Seal, kus inimsuhted sunnivad silmad maailma peale kinni pigistama ,  ilmub välja kool oma saja asjaga , mis on üksjagu väsitavad ja väsimusest tuleb peavalu, ülemõtlemine, mõttetu põdemine jne. 
Iseenesest ma juba ütlesin, et asjad on oma päris normaalsel järjel... ei ole kõik hästi- ei hakka valetama, kõik ei ole veel korras. Teiselt poolt, on see korratus juba liiga kaua kestnud ja alati samade mõtete ja olukordade pärast, seega on mõistus veidi kainem ja kiiret pole... ühesõnaga kannatust jätkub veel.
Kena on see, et mingisugused muiged ja naeratused tulevad aegajalt ka põhjuseta näole...lapsik värk. Ise ka ei tea, kus kohast ja miks, aga see iseeneslik rahu on meeldiv. See tasakaalustab ära olemasoleva rahulolematuse ja kokkuvõttes on kõik positiivselt normaalne. Täna ma võin eluga rahul, olla aga homset (sõna otseses mõttes) ma väldiks...homne päev võiks tuimalt vahele jääda..TUIMALT  :D:D
Murrame läbi, mis siis üle jääb...oleme alati hakkama saanud, ALATI ja alasti:D

Kommentaare ei ole: