müümi

Ma tahaksin, et asjad kujuneksid sellisteks, et ühel hetkel saaks maha rahuneda ja öelda, et kõik on korras ning ühtlasi ka tunda sama. Kõik on tasakaalus või vähemalt peaks olema mingil määral, tuginedes sellele, mis mul hetkel üleüldse käsil on,  aga mõistagi, et sellest ei piisa, sest dajoova ''agasid'' on ees ja taga. See, et miski ei traumeeri või ei lõhu pead seest poolt, ei tähenda, et kõik ongi okei... ei shit briks, ei ole. Põhust naeratada siiski on ja põhjusi olemas olla on ka enam kui küll.
Väsinud olen ja ma ei vingu, aga olen. Väsinud lõpuraamatust, mis on iseenesest kõik hea, aga kõik, mida sealt välja loeb on mõjunud kohati taagana kaelas ja sellele pole õiget seletust. Ilusad asjad on seal kirjas, kuid isegi kõik see kohati võõras jutt on udupilvena minu pea kohal ja puudutab mind ning liigutab mind nii head kui halvas.
Tööl on nii nagu ikka, omad tõusud ja mõõnad- midagi pole teha, päevad pole vennad ja kahjuks või õnneks ei olegi.
Dunno, elu ei seisa paigal, aga lihtsalt ei taha kirjutada viimasel ajal. Ei luba, et ma ennast parandan, aga kindlasti ei jäta ma blogi unarusse... ja nii ongi.

..1977 aastal suri.

Kõik on vaikseks jäänud, ma ei tea kas mu ümber, aga minu sees küll ja see tähendab seda, et õõõ no kurat on nagu on ja pole ta hea ega halb, sest see on see jurane mitte midagi ütlev vaikus enne mitte midagit. Vahepeal läks ju actioniks kätte ära ja nüüd on see tasakaalu moment, kus tahaks nagu mingitesse äärmustesse langeda, aga ei suuda ja polegi vajadust, sest kõik see tuleb veel- parim aeg reisimiseks, aga töö jääb veel ette- küll ma jõuan veel igale poole. Peaks juuksurisse minema. Jep, ma faking jõuan igale poole.

UNIIIII

Ma ei peaks täna tegelikult tööl olema, aga kuna Gertu on haige ja keegi teine eriti ei saanud siis lamp... siiski olen ma ainult 11ni ja siis kooli. Ma olen kolmandat hommikut poole viiest tööl ja üleeile oli eriti tore kui KSG'lased Saksamaale trippisid ja kõhutunne ütleb, et Reelika läks hoopis Türki. Ühesõnaga siin oli dajoova 11ndike, Jakobson ja mingi nõid , kelle nime ma ei mäleta, aga meie koolist ikka. Igast inimesi näeb ja igasugu asju kuuleb- täna sain lühiülevaate sellest, kuidas jumal meile unenägusid saadab. Igal juhul väärt töökoht.

Kuidas läheb mu eraelu?

Kulgeb.

Kuidas läheb mu pereelu?

Läheb.

Kuidas tervis?

Kuidagi ikka.

Kool?

Hmmm..nii ja naa...

Noo kurat murrame läbi, aga on asju, mis ilmselt ei muutu kunagi. Rahulikumaks olen küll muutunud ja olgu see siis väsimusest, mida ma enam ei tunne, aga ma tean, et see on või millestki muust- igal juhul on see hea reaktsioon . Udu olla on uhke ja hää eksole ju.

Ma ei taotle paremat ilma, aga mul oleks võinud siiski vihmavari kaasas olla.. Hommikul läks päris kiireks ja sama kehtib eilse kohta.  Tsõa

I like it in the city when two worlds collide

Veidi keeruline, ausalt, aga ma usun, et see on mööduv. Ükskõik, mis lahendustee läbi. Ei taha enam teha mingeid illusioone, panustada kellegi peale ja loota, et sitt olukord on tuleviku väetis. Fuck it. Drop the act.

Väga hea öö oli, hea hommik ja veidi raske päev päris ebameeldiva õhtupoolikuga.

we don't have to be alone

2 tundi ja 19 min on jäänud mul veel magada, sest siis peab hakkama tööle sättima, aga mul ei ole und. Ma magasin megakaua ja ma ei tunne ennast üldse halvasti sellep. Nii hea oli tunda jälle niisama lesimise rõõmusid ja kella vaadates teha vaid lollakaid võidurõõmsaid grimasse. Millal ma viimati sain aega kasutamata jätta ja niisama surnut mängida? Ei mäleta. Ilus ilm oli. Päevitasin veits rõdul. Tähendab ma lihtsalt istusin arvutiga päikese käes, aga kodunt ma otseselt ei lahkunud.

Mu tööpäev lõppeb pool kolm ja kui mul kõik hästi läheb ostan uue kaamera endale ja lähen pildistama, sest seda ma ju olen nii kaua oodanud. Kui mul topelthästi läheb saan ka paar muud asja aetud ja ma väga loodan, et mul läheb just täna hästi.

Kindlasti jõuan mingi aeg ka kohvikusse ja ma loodan, et vähese une tõttu väga tuim ei ole, sest kahel järgneval päeval olen tööl õhtuni küllaga mitte poole viiest hommikul, aga mida ma öelda tahan on see, et järgnevatel päevadel ma ei saa väljas hängida. Vot. Endale tundub, et prioriteedid on suht paigas, jei.

We have it all...

Hell jaaaa... Endiselt rahulik. Tänulik, selle eest, et väsinuna me oskame naerda. Tänulik, et me igatseme. Tänulik, et me naeratame üksteisele. Tänulik, et meil läheb hästi, isegi kui kõik muu on sitt. Tänulik, et ma saan olla iga päev veidi tänulikum nendele, keda ma niigi tingimusteta ja igasuguste põhjusteta armastan, sest põhjusi armastada on täpselt lõputult palju ja samas 0, sest armastada ei ole võimalik millegi eest.

Mul oli töine pühapäev.

MU PEAAAAAAAA VALUTAB! i'm in hell

Vahepeal on vapsee tunne, et sureks või ära. Mingid lollakad pinged peal ja alusetud muretsemised ja ülemõtlemised ja no fuck, et terviski üles ütleb. Kui mingi aeg jälle mööda läheb, olgu see 30 min või 3 päeva , on kõik jälle okei ja tundub , et elu võib taaskord täitsa kena olla, aga kui mingid praod juba kuskil on siis kogu olemine on mitte üllataval kombel habras. Hetkel on jälle see okei tunne ja reaalsus ongi okei, aga eile enne parki- ma ei tea ise ka, kas ma olin niisama pahur või ma olin õigustatult solvunud või hoopis väsinud. Praegu ma enam ei mõtle, mul on suhtselt ükskõik ja selles ükskõiksuses eilse päeva suhtes on mul täitsa hea.

Olen tööl kümnest ja kui hommikul oli mul kaunis seltsiline Hanna näol siis hetkel pole tedagi- õigemini tal lõppes tööpäev pool kolm ja ütlen ausalt mul on igav. Laupäevad ongi igavad. Istun oma kõrge baari tooli peal ja hoian jalga lauasatlis nii, et mu lõug toetub sama jala põlvele. Suht mugav asend.

Täna toodi mingid seebid ja minugi poolest olgu nad nii head kui tahes, aga need junnid lõhnasid/haisesid mu pea valutama. Ikka veel valutab. Vahepeal jälle köhin nagu loom. Öösiti köhin veel errrrriti rõvedalt. Suht ebameeldiv oli see, kui tuli köhahoog poole jutu pealt. Seletasin mingile turistile midagi ja läks lahti.

Kujutad sa ette. Järgmine lend on alles 21.35 ja sinna läheb teatavasti ainult 8 inimest ja faking hell küll, aga ma pean ikkagi olema kümneni tööl. Ilmselge ju, et pakin kompsud varem kokku, aga ega ma palju varem ka uttu tõmmata ei saa. Lennujaama võlud ja valud- mis teha. Teisipäev tuleb kaunis- palga päev. Esmaspäev tuleb veel kaunim- vaba päev. Homme- olen Viru tänaval tööl- ka kaunis, sest sirku on ka tööl, aga kui kõik paika peab, siis ma olen poes täitsa üksi ja kauaks ma ikka sealt lahkuda saan, kui üldse saan- sellegi poolest pole probleemi.

Sattusin täna esimest korda üle pika pika aja võõraste blogisid lugema ja mis veel parem- need blogid mis mulle juhuse kombel ette olid jäänud olid üliüliülihead. Lõpuks ometi ma leidsin suvakate blogide seast paar sellist, mis on meelepärased ja mida on pidanud INIMESED- nagu mina või sina või keegi veel. Ilmselt kui ma initsiatiivi üles näitaksin ja rohkem huvi tunneksin oleks juba varemgi häid blogisid märganud ja leidnud , aga pole otsinud- ka täna- jumala lampi ja kui palju rahuldust ma nüüdseks saanud olen....ikka meeeeeeletult.

Noh viimane tunnike tööl ja koju. Vsjo. Aitab naljast.


I'll take the blame, if it is for your sake

So I'll just say what you won't say

With every beat slows down my heart 

Tead, see on naljakas. Naljakas, et ideaalsus on nii nagu lõplikuski -praktiliselt saavutamatu, mitte asi pole ainult selles, et ilu ongi vaataja silmades ja kõik on suhteline...lihtsalt nii on. Kui sa julged kahelda selles, et on saatus/ et saatust pole ,et jumal on/ei ole- miks sa siis juba algselt ei kahtle täiuslikuses? Ometi on see ka justkui müüt. Ma ei tea, miks ma häman.

Ma hakkan päris tempokalt tervenema ja ilmad lähevad ilusamaks ja ilmselt ka tujud paremaks. Ma olen hakanud töötama selle kallal, et jätta osad asjad tuimalt kahe silma vahele... mitte tuimalt, aga noh filtrid ja värgid ette ja esimesed edusammud on absoluutselt arvestatavad. Pisemad ja suuremad muutused panevad nägema mingeid vanu asju uues valguses ja ma isegi ei taha vastu hakata. That's ok. That is fine with me. Mulle lihtsalt sobib nii. Hetkel on parem just sedasi.Mhm.

Kell 1:18...
..ja mul pole und ja ma tunnen rahutust, kuid asi pole mingis suulises eksamis. Ammugi mitte. Ärevus ja mõtted ja mingi mure ja ma ei saa aru, kas ma mõtlen selle välja. Ainult, et jumala eest sellel tegelikku alust poleks ja jumala eest need tasakaalualged persse ei läheks, sest oma mõteteski ma jõuan kuidagi kergelt selle vana käru juurde, aga ma tean, et ma ei võta sama vedu teist korda, sest see tähendaks samu vigu. Nutan ,aga neelan alla, faking surun hambad kokku, aga see värdjas naeratus näkku ja kõik,oh sounds fun. Ei, ei olegi must ja valge, lihtsalt ma räägin- loll ärevus kuskilt õhust- lihtsalt ei näinud seda tulemas ja reaktsioon ka siis vastav- segane... Ei ole draamat- mille peale tuli nüüd Stalini geniaalne tsitaat ''Pole inimest, pole probleemi''- see küll ei kattu teemaga, mida omakorda samuti pole, aga hea lause... Homme võiks lausa eksamisse tulla ''Some people say that, if there is no person, ....''
Cheers!

See tänane päev. Nii ilus kui valus, aga teises järjekorras.Aitäh.

Ü

Nonoh, aken lahti ja kirjutada on nii palju, et ei tule ühtegi asja. 

Nona**ui. Liiga palju. Seda on liiga palju. Ja mul on kõik nii räigelt segunenud, kõik ja ma ei saa hingata, sest iga kord, kui ma mõtlema hakkan mul saab õhk otsa ja ma , ma lihtsalt jooksen. Nii kaua kuni vasak jalg jälle nõrgaks läheb. Kui jooksmine ei aita ma loen ja kui raamat lõppeb ma tahan olla nii väsinud, et ainult magaks, aga ma ei väsi, ma praen edasi kuni märkamatult tuleb uni. Ma ärkan hommikul. Ma teen oma tegemised ära ja see hetk kui mul kõik meelde tuleb, mis maailmas toimub algab kõik otsast peale. Ma ei saa hingata ja ma tahaks oksendada.

Kaua võib?