müümi

Ma tahaksin, et asjad kujuneksid sellisteks, et ühel hetkel saaks maha rahuneda ja öelda, et kõik on korras ning ühtlasi ka tunda sama. Kõik on tasakaalus või vähemalt peaks olema mingil määral, tuginedes sellele, mis mul hetkel üleüldse käsil on,  aga mõistagi, et sellest ei piisa, sest dajoova ''agasid'' on ees ja taga. See, et miski ei traumeeri või ei lõhu pead seest poolt, ei tähenda, et kõik ongi okei... ei shit briks, ei ole. Põhust naeratada siiski on ja põhjusi olemas olla on ka enam kui küll.
Väsinud olen ja ma ei vingu, aga olen. Väsinud lõpuraamatust, mis on iseenesest kõik hea, aga kõik, mida sealt välja loeb on mõjunud kohati taagana kaelas ja sellele pole õiget seletust. Ilusad asjad on seal kirjas, kuid isegi kõik see kohati võõras jutt on udupilvena minu pea kohal ja puudutab mind ning liigutab mind nii head kui halvas.
Tööl on nii nagu ikka, omad tõusud ja mõõnad- midagi pole teha, päevad pole vennad ja kahjuks või õnneks ei olegi.
Dunno, elu ei seisa paigal, aga lihtsalt ei taha kirjutada viimasel ajal. Ei luba, et ma ennast parandan, aga kindlasti ei jäta ma blogi unarusse... ja nii ongi.