Nonoh, aken lahti ja kirjutada on nii palju, et ei tule ühtegi asja.
Nona**ui. Liiga palju. Seda on liiga palju. Ja mul on kõik nii räigelt segunenud, kõik ja ma ei saa hingata, sest iga kord, kui ma mõtlema hakkan mul saab õhk otsa ja ma , ma lihtsalt jooksen. Nii kaua kuni vasak jalg jälle nõrgaks läheb. Kui jooksmine ei aita ma loen ja kui raamat lõppeb ma tahan olla nii väsinud, et ainult magaks, aga ma ei väsi, ma praen edasi kuni märkamatult tuleb uni. Ma ärkan hommikul. Ma teen oma tegemised ära ja see hetk kui mul kõik meelde tuleb, mis maailmas toimub algab kõik otsast peale. Ma ei saa hingata ja ma tahaks oksendada.
Kaua võib?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar