''Teeme midagi vahvat''

Paul Wilson soovitab oma Väikeses raamatus meelerahust kujutada endale ette, et on laupäev ja mina ütlen selle peale Paulile, et laupäev on nädala pikim tööpäev ja reeglina ka inimtühjeim. Arvestades sellega, et järgmisel päeval peab saatma ülemustele päeva aruande, mis on inimvaesuse tõttu suhtselt nukker ei tahaks ma pingelisel hetkel sisendada endale, et on laupäev... Kuigi mulle meeldivad laupäevad ja ma lappasin seda raamatut puhtast uudishimust ja igavusest mitte pingelisusest vm. Sellegi poolest kallis Paul, palun ole edaspidi ettevaatlik asjadega mida sa oma raamatutesse kirjutad. Aitäh.

Terve päev mõtlesin, et mida helli ma täna blogisse kirjutan ja kurat küll ma põlen ilmselt põrgus, aga mul pole uudiseid...

Üritasin isegi elulugu näpust imeda blogi tarvis ja pff tikkus kuidagi lambiseks. Täna lihtsalt pole inspiratsiooni.

Hommikul sain Tallinna eksinud (parimas mõttes) Reelikaga kokku ja käisime isegi koolis Pukki vaatamas, aga keda polnud oli Pukk- seega me ei näinud teda? Ma ei välista muidugi ka seda, et valevaludurtädi valetas meile, et Pukki pole ja tegelikult peitis ta oma salajasse konkusse, millest keegi ei tea, k.a. mina, sest ma ju ei tea, ta laua all asub salajane luuk, mis viib salajasse konkusse, kus salaja istub Pukk ja veel 3 inimest. 

Muuseas valvelaudurtädil pole enam aega, et valvata oma laudurit, sest tal on nüüd läpakas ja ma ei tee nalja. Ta müüs nende raadio maha ja ostis läpaka- või ta võitis loteriiga ja ostis ise läpaka. Raadio andis vaestele. Kolmas variant on see, et Rokkil oli arvuteid üle ja ta andis ühe tädile ja mis veel parem- tädi ei pea tuimalt mänge mängima- ta võib surfata internetis... Selle taga peab olema keegi SUUUUUUUUR ja LAHKE.

Kaks päeva süüdistasin kooli selles, et kool ei andnud mulle muud kui pulki... jah, mu pea on nii mõneski loengus täis ainult PULKI. Me rääkisime ühiskonna tunnis pool aastat Marxist ja Engelsist, miks ma siis ei tea midagi sellest, mida Engels arvas perekonnast ja, et tüüp oli tugitooliteadlane, kes mõjutas Morgani teooriate ümberkirjutamise ja täiendamisega kohutavalt antropoloogia arengut.. No watafak, wat-afak?

Aga ma täidan vaikselt oma lünki teadmistes ja olen õnnelik. 

Täna jõudsin peale kolme päeva puhkust ka tööle ja siis sadas muidugi Mahesh sisse ja viskas oma parimaid nalju. Ta on ikka omaette kaader sõna parimas mõttes, aga ma eelistaks nautida tema olemasolu kaugelt, sest mul on koguaeg see hirm, et ma ei saa jälle pooltest sõnadest aru, mida ta ütleb ja ajan ta närvi oma küsimustega- õnneks pole seda veel juhtunud.

Ja mul on kohviüledoos vist ja see on sama hea kui ma oleksin lihtsalt purjus... aga watahell.. ma hakkan koduperenaisi vaatama ja hommikul tööle... adios muchachos!

Nooo ma kuulasin täna seda lugu, mis mul siin on esimest korda ja ma vist armusin sellesse natukene ja see on halb, sest ma ilmselgelt ei suuda reaalsuses valida selle loo ja koduperenaiste vahel...

And you give until there's nothing to give..

Nuuu ja ne znaju... Jälle pole suutnud pikemat aega kirjutada, aga ma üritasin lihtsalt peale Tarut jälle rööbastele saada... Poole jalaga olin ikka sellest õigest tempost maas. Ühesõnaga kokkuvõte on see, et mingid asjad jäid mind ikkagi kummitama ja ma üritasin nad kuidagi lahti harutada oma peas ja ausalt öeldes päris edukalt ja ohvreid nõudmata. Mul oli siiski 7-päevane tööl hommikuvahetuste maraton. Arvake ära ,kas mul oli vahepeal tunne, et ma olen supernaine? Jah oli, sest mingi hetk oli tunne, et ma jään ükskõik kus sekundi pealt magama, aga ei jäänud! Peale reedest EHI pidu loksus elu paika ja endised head meeleolud on tagasi. Mõni pani peol ikka täitsa hullu, aga mina proovisin oma elu esimese millimallika ära. Suurepärane. Ühesõnaga miski ei suutnud seal peol mu tuju rikkuda ja jätkame siis samas vaimus.

Vahepeal käisid Sirku ja Liisa Tallinnas ja kohe palju parem tunne on. 13.10 lähen ise Tartu- vähemalt ma olen väga arvestanud sellega. 

Täna olin hommikul tööl ja siis jooksin loengusse. Mineee kuidas ma kartsin sinna minna, sest mul polnud materjal loetud, aga Lotman oli nii muhe ja see oli üldse nii lahe kõik, et tähistasin õnnestunud loengut peda burksiga ja siis läksime Liisaga Mare majja lobisema. ''Nooo mehed raisk!''- oli meie järeldus, aga nii hea tunne oli. Marest trippisime linna Revali kohvikusse, kus olid ülejäänud inimesed ja vahtisimegi seal poole seitsmeni ja siiiiiiiiis tuli see funny part kus kõik otsustasid, et tahavad minna Kaubmaja ilumaailma k.a. Kenneth ja nooo nalja sai... nuusutasime kõik lõhnad ja shampoonid läbi, aaa ja proovisime kõik prillid ka läbi... ja ma leidsin lõpuks selle kõige armastatuma lõhnaõli ülesse... Ma ei pese enam kunagi oma kätt- okei, pesen küll... Aga fuck jeah, täna oli küll üks õige päev. Peaks päevikust selle ''DIE MONDAY, DIE'' sildi maha võtma.

Homme lähme Kumusse vilmi vaatama ''Suur Gatsby''-t SWEEEET.
P.S Liis U. tule ka, see on kell 18 ja see on tasuta ja see on hea klassika. Kahjuks on see 1974.aasta oma, kui ma ei eksi... aga kui oleks olnud 2000 siis Gatsbyt mängiks Toby Stephens (Rotchester) :D

Päeva joke..

Lotman: ''Tooge mõni võrdluse näide.''

Keegi: ''..külm nagu jää.''

Lotman: ''Sa ütlesid ''Ilm on ilus''? Ma küll siin võrdlust ei näe.''

Ega ta ei valetanudki, kui ütles, et on vana pime ja kurt inimene...Aga fakin' hell kui vinge.

Viies ratas vankri all või Maaša käis Tartus

Homme või millalgi veidi hiljem räägin... Ma veits mõtlen kuidas ma Tartut kokku võtma peaks... Üks asi ,mis on hetkel kindel- ma ei saanudki Tartust aru, aga Tallinnal on Tartut vaja, seega katsume olla endiselt sama vana hea perekond edasi. Üli hea meel oli kõiki näha ja ootamatult hea meel oli lihtsalt olla Tartus, aga mõni ütlemine oli ikka raskelt mööda (koputan südametunnistustele nii) ja kui ma täna Tallinna pinnale bussi pealt jälle astusin, ma tundsin kergendust sellest, et olen kodus, aga mingit raskust sellest, mis Tartusse jäi. Ühesõnaga teel ülikooli ma muud ei teinud kui pühkisin pisaraid ja ma ei tea millest-kas kurbusest või igatsusest või infoüleküllusest...vot.
Aga mul oli ikkkka sitaks kõva loeng täna... täiesti pekkis kui hea.

Magama ja tööle! JEEEEEEEEEE

Show must go on...

Nii latsekesed Maaša eile ei maninud vist, et jäi paduka alla, aga täna ärkas ta siis selle võrra haigemana, seega nagu alati haigena ta sureb. Selleks, et kompenseerida tervisest kurba tuju läksin shoppama ja sain endale koti millest ma ise sillas olen ja papud.

Täna käisin ainult ühes loengus ja KSG's. Pukk palus tervitada kõiki ja ta igatseb meid/teid. Pakkus, et võiksime kunagi kui ülikooli on sisseelatud ikkagi tarsile sõita. Muuseas tütar sai tal lapse isalt abieluettepaneku ja kõik on kena. Kui mees ettepaneku ärateinud oli ütles väike Sten ''Oh, kenad pulmad olid''.

Peale KSG'd jalutasin Vikiga kadriorus kuni tema läks oma bussi peale ja mina pöörasin ülikooli poole, kus sain KW's Raunoga kokku, kes tegi mulle süsteemid veidi selgemaks. Keset seletamist liitus meiega Liisa, kellele ma olin eelnevalt helistanud, ja me läksime rõõmsalt suitsetama. Lõpuks läks Rauno tööle ja meie liikusime linna, saime veel mõndadega kokku ja lõpuks läksid meie teed lahku, sest haigetel lastel on teised eelistused, midagi pole teha.

Kokkuvõttes maandusin Liisi tööl, kus sai Kallega paar toredat sõna vahetatud ja kus ta oma ukse nalja mulle tegi, kasutades minu haigusest tingitud ajuvabadust tuimalt ära.

Aga ei, ma olen endiselt rahul, kuigi haige ei taha küll pikalt olla, ma muutun ju emotsionaalseks ja vastikuks virisejaks. Hommikul tööle ja päeval loengusse, õhtul tutvumispeole, sest show must go on!

Iga tekst on suunatud ajas ja ruumis

Täna oli pikem ülikooli päev ja käisin igas loengus kuhu vähegi jõudsin. Olen endiselt kahe vahel, kas võtta see jutustamise kunst või mitte. Seal oleks vaja jutustada ja siis mulle õpetataks kogu seda õiget jutustamise asja, aga samas ei tea kah, kas ma otseselt sellist ainet tahan. Nii raske on otsustada kui miski asi nii tõmbab kui ka tõukab. Ma igast loengust ei räägi, aga viimane oli M. Lotmani Tekstianalüüs ja tule taevas appi kui hea see oli. Härra Lotman tõi nii vingeid paralleele ja näiteid oma loengu käigus, et me olime krampides ja märgade silmadega.. see oli tõesti päeva vaimukaim loeng. Ma otsustasin, et lendan sinna järgmisel nädalal ka ja siis otsustan kas võtan selle või piirdun Lotmani semiootikaga, mis tuleb mul nkn kevadel- kui ma ei eksi. Tal on lihtsalt vaimukuse kõrvalt ka vinge iroonia ja nii wataaafaaakid mõttekeerdkäigud, et sa ühtpidi kuulad suu lahti ja samas ragistad ikka suht julmalt ajusid.

Avastasin ka uusi inimesi täna, keda eile vb ei pannudki tähele. Sama seltskonnaga trippisime terve päev ringi ja kui homme kõhulihased valusad pole on maailmas midagi valesti, sest nii palju ja nii valjusti ja hüsteeriliselt pole ma juba jumal teab kui ammu naernud... Nali naljaks ja kõik on tore, aga selline päev võttis ka korralikult vässuks. Homme lähen ühte loengusse kindlasti, jutustamise kunsti osas ma kahtlen- mis homset puudutab ja ja ja maitea vb kiikan veel mõnesse loengusse, aga lebom päev tuleb kindlasti. Istun parem maha ja uurin neid õisi ja moodulite värke... Ilmselt helistan kellegi appi endale. Eks näis.

Mis puutub muidu ellu, siis eile vahetult enne magamajäämist külastas mind üks mõte, mille ma peaks tegelikult selgeks mõtlema ja rääkima ja kuidagi piiritlema vb isegi. Mitte midagi dramaatilist või kohutavaid tagajärgi toovat- samas mine sa tea kärbsest võib ju elevandi ka teha, aga ma lihtsalt ei usu, et see kord midagi viltu läheb. Hetkel pole seda vajadust või põhjust midagi vussi keerata, ühesõnaga tundub kuidagi väga vähetõenäoline, et ma saan praegu eraelu (sitane sõna) puudutavates küsimutes raskelt valesid liigutusi teha.

Vot... eluke ikka veereb...

(Peaks homme midagi ilusat endale ostma (vähe sellest et palgapäev selja taga, on surus Hellu mulle ka 10 geuri pildi eest ja ma olin nii ebaviisakas ja ei saanud temaga pikalt rääkida ja ja ja lasin tema autosõidu ka üle kui ta küüti pakkus, vot)  Liis ma VIST külastan sind homme, kui otsustan ühe loengu kasuks siis oota kahe-kolme vahel, kui loenguid tuleb rohkem, kuhu lähen, oota veits peale kuute. Eks ma helistan või kirjutan...)

Pea pilvede vahel

 (Ilutseb mu päevikul ja aitab big time, aga ma pole veel otsustanud keda ma telefonis Batmaniks ümbernimetan:D)

Kohutavad ja kohutavalt head unenäod saatsid mu öö päevale. 

12 olin juba ülikoolis ja täna käisingi ainult ühes loengus ühtlasi ka ainukeses kohustuslikus(täna mitte üleüldse). Jaan Lahe juhatas meid religiooni uuringutesse sisse ja see oli Allpere ja Übi tundide segu päris hea sisuga, ainult et lõpuks hakkas ikka veidi igav ja väike kadeduse uss tuli küll kui vaatasin tagant, mida teised oma arvutites teevad.

Praegu hängin tööl... mediteerisin joonistades, jõin kohvi ja suitsetasin. Praegu kuulan muusikat ja piilun, mida Kalle kõrval teeb:)Täitsa hea on olla jah.

Homme olen töölt vaba, sest terve päev on huvitavaid loenguid täis a.la jutustamise kunst, kultuurikeskkonna analüüs jnejnejne.

Ma igatsen Tartlasi, kohe päris ausalt, sest ma liigun ikka samu trajektoore mööda linnas ja tänavad k.a. üksikud nurgad tunduvad vahepeal tühjadena, aga päris mõnusad emotsioonid tekivad mõeldes kõige peale mida me nendel täavatel teinud oleme.

Pean mainima, et täna tundus Tallinn küll ulmeliselt ilus ja ilm oli soe, lausa suuprepärane.

Back in action

Täiesti eksinud tunne on. Tööle eksinud. Juhtmed on pikad ja väljavaated on hägused.. a no kõik see paari hea või õigemini X-induses veedetud õhtu tagajärg.

Teeme nii, et ülikoolist ma praegu pikemalt veel ei räägi, aga süsteemid hakkavad vaikselt selgeks saama ja inimesed tuttavaks, järgmine nv on kultuuriteadlaste nv. Teeme mittetallinlastest kursakaaslastele ööekskursiooni- alustame katusekohvikust ja sealt edasi kuhu tuul puhub.

Eile oli meil aabustaap mõttes olime ikka täiskooseisus- unele sain alles poole neljast või neljast vaatamata sellele,et mul polnud eile küll mingit algset plaani ei juua ega ööotsa üleval hängida. Hommikul trippis Liis koju kaheksa paiku ja ma magasin 11ni vm, ühesõnaga ärkasime Aabuga suht samal ajal. Vaatasime filmi, naersime niisama ja siiiiis viskas Aaps mu koju ära. KORISTUSPÄEV ''jeeee''.

Õhtul oli Uus Maailm ja seis on seesugune, eeet ''helistasin oma lapselapsele Moskva ja katkes MÄLU, õäüö, njäm-njäm''- või noh kuidas võtta, mälu on alles, aga mõni asi tuleb pika mõtlemise peale meelde ja võtab ikka muigama küll. Fakitall, lolluste aeg on ja teadmatuse aeg ja avastamise aeg. Ehmusin ise ka korraks..hah.

Mingil hetkel läksid öösel paljud teed lahku ja tulemus oli see, et helistasin Aabule, kes oli juba kaine ja kodus ja ootas KÕNET- Aaps tuli meile Matiga järgi, korjas Korteri eest autule, viskas Mati shootersi juurde, kuigi algne plaan oli ta koju viia, aga asi oli ilmselgelt linnapeal lällavas Henris ja mina maandusin taas Mõiku. Eks me hängisime veits, jõudsime burksi ka ja poole kolmest sain tudile. Pool kuus oli takso ja nüüd tuigungi õnnelikult tööl.

Mõtlen, et ole neid tõsisemaid päevi ja intensiivsemaid lõbutsemispäevi, aga mingid asjad enda peas, tunnetes ja veendumustes on jäänud stabiilselt samaks, kaotamata oma teatut võlu ja salapära minu endagi jaoks. Vaatamata mõttevälgatustele millegi või kellegi kahetsemisest on reaalsus ikkagi see, et midagi pole kahetseda ja teatud hetkedel, kui ma veidi süvenenumalt elu peale mõtlen annab kahetsustunde puudumine ikka tohutu kaalu juurde kogu kupatusele. Tõsi, pole mõtet liiga lolliks minna oma mõtetes ja tegudes, aga millegi tegemata jätmine ei muuda sisu- kui miski jääb lihtsalt ütlemata või tegemata ega mõte sellest kuskile kao.

Elu on kaunis.
Üks lonks korraga.