Täiesti eksinud tunne on. Tööle eksinud. Juhtmed on pikad ja väljavaated on hägused.. a no kõik see paari hea või õigemini X-induses veedetud õhtu tagajärg.
Teeme nii, et ülikoolist ma praegu pikemalt veel ei räägi, aga süsteemid hakkavad vaikselt selgeks saama ja inimesed tuttavaks, järgmine nv on kultuuriteadlaste nv. Teeme mittetallinlastest kursakaaslastele ööekskursiooni- alustame katusekohvikust ja sealt edasi kuhu tuul puhub.
Eile oli meil aabustaap mõttes olime ikka täiskooseisus- unele sain alles poole neljast või neljast vaatamata sellele,et mul polnud eile küll mingit algset plaani ei juua ega ööotsa üleval hängida. Hommikul trippis Liis koju kaheksa paiku ja ma magasin 11ni vm, ühesõnaga ärkasime Aabuga suht samal ajal. Vaatasime filmi, naersime niisama ja siiiiis viskas Aaps mu koju ära. KORISTUSPÄEV ''jeeee''.
Õhtul oli Uus Maailm ja seis on seesugune, eeet ''helistasin oma lapselapsele Moskva ja katkes MÄLU, õäüö, njäm-njäm''- või noh kuidas võtta, mälu on alles, aga mõni asi tuleb pika mõtlemise peale meelde ja võtab ikka muigama küll. Fakitall, lolluste aeg on ja teadmatuse aeg ja avastamise aeg. Ehmusin ise ka korraks..hah.
Mingil hetkel läksid öösel paljud teed lahku ja tulemus oli see, et helistasin Aabule, kes oli juba kaine ja kodus ja ootas KÕNET- Aaps tuli meile Matiga järgi, korjas Korteri eest autule, viskas Mati shootersi juurde, kuigi algne plaan oli ta koju viia, aga asi oli ilmselgelt linnapeal lällavas Henris ja mina maandusin taas Mõiku. Eks me hängisime veits, jõudsime burksi ka ja poole kolmest sain tudile. Pool kuus oli takso ja nüüd tuigungi õnnelikult tööl.
Mõtlen, et ole neid tõsisemaid päevi ja intensiivsemaid lõbutsemispäevi, aga mingid asjad enda peas, tunnetes ja veendumustes on jäänud stabiilselt samaks, kaotamata oma teatut võlu ja salapära minu endagi jaoks. Vaatamata mõttevälgatustele millegi või kellegi kahetsemisest on reaalsus ikkagi see, et midagi pole kahetseda ja teatud hetkedel, kui ma veidi süvenenumalt elu peale mõtlen annab kahetsustunde puudumine ikka tohutu kaalu juurde kogu kupatusele. Tõsi, pole mõtet liiga lolliks minna oma mõtetes ja tegudes, aga millegi tegemata jätmine ei muuda sisu- kui miski jääb lihtsalt ütlemata või tegemata ega mõte sellest kuskile kao.
Elu on kaunis.Üks lonks korraga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar