..sest mõnikord on kõige raskem ka kõige õigem.

 (Kristjani meistriteos)

Kirjutasin oma 2012 lubadused ära. Pole kunagi varem seda teinud, aga tundub suht adekvaatne tegevus olevat. Meeldiv on ta päris kindlasti, sest pähe tuleb kõiksugu ägedaid asju, mida võiks endale lubada ja kindlasti peaks ka teostama.
Ma olen üldse viimastel päevadel oma parimas kulgemises... Kõik on nii rahulik ja hea ja õige ja ooomucho bueno.

Tundub, et aasta läks kiiresti, aga kui tihe see tegelikult oli. See oli tõsiselt omaette aasta. Suur aasta. Kirju aasta. 

Kool, ülikool, töö, sõbrad, ebasõbrad, Tartu, Tallinn, naerud, pidarad, kohvik, haiglased magamata ööd, uued inimesed, vanad inimesed, tulemised, minemised, lõhkumised, parandamised, pettumused ja kõige suuremad rõõmud ever mahtusid selle aasta numbri sisse. Tundub ju, et nagu iga teinegi aasta, aga tegelikult oli midagi enamata. Minu jaoks, ma usun, et paljude jaoks, erinevalt eriline oli ta kõigile. Ma olen kindel, et tulevikus ma mainin seda 2011, kui hullu aastat, kui täielikku mindfakkide mindfikkimat aastat. See muutis rohkem, kui laksust meelde tuleb. See puudutas seda, mis seal rinnus tuksub, iga oma päevaga, iga oma suurema ja väiksema sündmusega. 2011 lihtsalt läks korda ja see ei saa minna jälgi jätmata kasvõi sellepärast, et kui ta tuli, hakkasid mul kell 00:00 voolama pisarad ja ma ei tea ise ka millest, aga ma mäletan seda hetke nii suurepäraselt.

Ma ei taha, et järgmine tuleks parem või halvem. Ma tahan, et ta oleks teistsugune ja ta kindlasti ka tuleb. Ma tahaks, et uuel aastal oleks meil natukene rohkem võite, kui muidu, aga ka mõned üksikud kaotused tuletamaks meelde, kes ja kus m

e tegelikult oleme.

Armastagem siis neid kes on lähedal ja kaugel, neid kes saabuvad ja neid, kes mingitel põhjustel pidid lahkuma, aga vahepeal, siis kui keegi ei vaata, armastage ja hoolige kõige rohkem endast, et oleks kellel hoolida teistest... 

Deepen ALL the shit!

AGA STAABIPERE VÕTAB UUE AASTA VASTU KOOS, nii nagu peab, nii nagu mitu aastat juba!

Kakskümmend kaheksa detsember

Hääästi sürr õhtu ja öö oli eile. Hoiatasin juba tööl olles inimesi, et ma olen tõre ja vastik ja mul läheb nkn tuju ära ka mingi aeg. Oligi, mindfuck rikkus mu tuju ära, sest mul pole sellist asja juba mitu, mitu kuud olnud, kui ma peaks kellegi sõnade peale nii tohutult ärrituma ja võta näpust. Kõik see tunne tuli ülesse ja tuli meelde, et ma ei taha seda ja ma ei ole nõus ja mida veel, aga mida õhtu edasi said teed jälle sillutatud ja väga väsinult ma olin siiski üleval poole viieni. Juttu jätkus.

See aga, mida ma unes nägin... Kuul pähe. Kuidas võis üks sittuda nii hinge, et mingil vähesel määral ei saa sellest lahti? Ei, vanasse teed tagasi ei ole, aga stereotüübid Y U NO BURN IN HELL, mis siis, et alles laupäeval me jõudsime Kätliniga järelduseni, et stereotüübid on ägedad.

Ma armastan oma elu. Ma ei peagi 1. jaanuaril tööle minema. Kortistame TERVE Kusti elamise ära!

Täna on PROOOOOOOOOV... can't wait!!!

Aeglaselt kiire aeg..

 Mõtlesin, et vahelduseks peaks kirjutama, aga ei mõelnud päris välja MIDA. Mõtteid olen mõlgutanud viimastel päevadel piisavalt, aga seda siiski normaalsuse piires. Ühe sõnaga, mõtlemisega ma ennast ei vaeva, aga ega ma seda tegevust ei väldi ka, kuid mõtted jäävad lahtiselt võnkuma õhus, sest päevad mööduvad liiga kiiresti, lõpuks ei jõua ega taha süveneda praktiliselt millessegi. Hea on täpselt nii nagu on.

Tööl on olnud maailma mõttetumad, aga see-eest põnevad päevad. Eile käis mul Kätlin külas ja luck oli selles, et Gertu sai ta sisse lasta. 

Saime jälle istuda, drinkida, popsutada ja lobisedaaa.

Täna oli ka rahulik päev ja nõnda rahulikult ma siis hängisingi Eesti poes ja joonistasin Gertu poega Kasparit. selleks ajaks kui Gertu puhkuselt tuleb on suur pilt ta lastest valmis ja ma nõuan, et ta lõpuks leiaks aega minu ja Hanna jaoks ja me läheksime kõik koos 5D kinno. Laks.Laks. Varsti on aastavahetus ja ja ja see on äge, sest kõik saavad kenasti kokku ja trallitavad hommikuni. 

Ma ei saa öelda, et ei vaataks üldse tagasi..piilun sinna siiski ju, aga mul on ikka hea tunne. Hea, et oli, aga enam pole ka lugu või noh, kindlasti on lugu, lihtsalt mitte minu oma, mul on muu...Oli vaja, ju lihtsalt oli vaja.

Nunnu, mulle meeldib see koht, kus olen, aga kuna mul tõesti pole mõtet kirjutada igat detaili, siis ma mõnikord säästan ennast kirjutamast ja neid kes siia aeg-ajalt kiikavad mõttetust lugemisest.

Niii...

..pole nüüd paar päeva kirjutanud, aga vahepeal oli meil firma jõulupidu.

Laupäeval pidime saama kuue paiku Kätliniga kokku ja selle asemel juhtusime kokku Egle ja Katriniga (ka töökaaslased). Nemad trippisid siis vanalinna La Casasse ja meie läksime Kätsiga veel shoppama ja khvikusse. Kell kaheksa algas õhtusöök Alter Egos ja peab mainima, et oli oodatust ägedam. Esiteks mõnusad jutuajamised pikas lauas inimestega kellega muidu nii tihti kokku ei juhtugi, teiseks olid väga maitsvad road. Ainuüksi pooleteise tunnisest eelroogade kuurist oli kõht kunnis püsti. Visati palju nalju, peeti kõnesid ja jagati kingitusi. Traditsioonikohaselt tegi ka ülemus kinke ning sel aastal sai 16 naist kenad käevõrud pärlitega.

Veini voolas jugades, seega esimest korda ma tõesti ei tea palju ma lõpuks joonud olin, sest klaase täideti vahetpidamata. Väga hea valge vein oli...tahaks nime teada, aga ega igale peole seda vist osta ei saaks, sest ma usun, et rahakott lihtsalt ei kannataks.

Pidu jätkus tripiga La Casasse sigarijahile ja seejärel olid broneeritud VIP kohad Club Vabankis, kus kohtusime taas ülemusega, sõime maasikaid ja tegime sigareid.

Taksodega sel ööl õnneks probleeme polnud ja koju jõudsin kolme paiku. Oma Purjujäämise tipphetkel jäin magama ja nägin igasugu tõetruusid uenägusid - päääruis jube ikka... ärkasin kolmest ja tuikusin ööni ringi, aga õnneks mingit pohmelli ega midagi polnud.

Saime emaga jõuludeks jooksuraja/lindi onult ja nüüd on veel eriti hea jooksmas ''käia''. Ilus NV oli...nüüd siis jälle töö. Poole kahest ülikooli ja sealt siis koju... vot nii on lood. 

Hakkan joonistama...!

Täna ma ei maga!

Vahepeal ikka mõtlen jälle asjadele, mis on tänaseks juba ajast ja arust ja mingitel põhjustel olen endiselt hämmingus, kuidas nii minna võis... Kuidas inimesed käituvad teineteisega. Mõistagi ei jää ma nüüd kahekümneks aastaks möödunu tuhas sobrama ja praegugi puudutab see mind ainult pinnapealselt, aga minu seisukohast on jube mõelda ennast tagasi hetke, kus kukkusid maskid ja süngemaks ei teinud olukorda konkreetne sündmus vaid kõik need ämblikud, kes selle ümber oma võrke järsku kuduma hakkasid...

Jah, vihm on lõhkunud ära meie maja ja pesnud maha toonased mõtted... vut nii see ongi. 

Facebookis on elavad arutelud, mis aitavad veel silmi lahti hoida, aga muidu peab hakkama joonistama... ja hommikul tööle- lõpetama seda, mis õhtul pooleli jäi.

Ühtpidi on hea tunne kui selgub, et 24 tundi on liiga vähe. Teisest küljest ma pole sel nädalal ikka korralikult maganud ja fakk jeh, ei saa ka. Laupäeval on hull koristuspäev ja põrgulik õhtusöök , pühapäeval Narva tripp... Tere hommikust eksole... Püüan ennast Narvast vabaks rääkida. 

Oleks kõik eriti hästi läinud oleks firma õhtusöök Riias olnud, aga siis poleks saanud ju kõik tulla, sest üks peaks hommikul lennus olema ja teine vanalinnas ja...õõõ...õõõ...

Igatahes mul lihtsalt pole viimasel ajal midagi rääkida, sest isegi minu vähegi konkreetsemad mõtted on liiga ebaselged, et nendest kirjutada. Jep kõik on stabiilselt hästi ja nalja saab iga päev, kõike saab lihtsalt...küll mina juba tean.

It's woooork timeee!

Kuidagi vässu ja mõtlen suhteliselt suure õudusega homse päeva peale, kui ma täna ikka korralikult magada ei saa siis on jamasti, aga hommikul tööl saab kindlasti tore olema.

Läksin enne tööd telefoni ostma ja parim oli see, et just seda, mida tahtsin mina nad oma kappidest ei LEIDNUD. Muidugi ma kurvastasin, sest mingit koledat sinist ma ka ei tahtnud, mis polnudki nii kole, aga polnud ka see õige, mida ma ei tahaks natukese aja pärast välja vahetada, sest ma kujutan ette, et see värvi teema jääks kripeldama. Homme peab lihtsalt ema linnas ise selle ostu ära tegema. Ilgelt raske on telefoni valida, kui peab tuleviku peale mõtlema, sest see kord ma ikkagi otsustasin trendidega kaasa minna. Mida ma ikka jaman, on aeg lubada endale üks asjalik lelu. Vot nii debiilsed ''probleemid'' mul ongi (ega ma nüüd probleemideks seda ei nimetaks või kui juba nimetasin, siis kindlasti ei mõtle ma seda tõsiselt). Ma olen ikka laps, aga mulle meeldib kujutada ette, et ei ole , sest tegelikult polegi ju, aga nagu Rasmus eile korrutas, siis kõik ongi suhteline.

20 aastat tagasi ma sündisingi

Käisin siis Tartus Liisikesega ja Tartu näitas mulle tõelist pohmelli täna hommikul, aga mul oli maailma nunnum sünnipäev. Mul oli maailma parim sünnipäeva kook (mis siis, et 12 muna andsid talle maitse poolest omleti mõõdu välja, aitäh Egert). Meil oli eile maailma parim õhtusöök, tänu kokk Sirklile. Meil oli kõige kodusem seltskond tänu Liisile ja Liisale, tänu Lennartile ja Egertile, tänu Sirkule. Mulle lauldi ilusaimaid sünnipäeva laule - minu kursus ja Gertu, Hanna, Kaisa. Parim on see, et mõelmad laulud kõlasid paralleelselt Eplikuga. Öö tipphetk oli loomulikult SPARTAAAA. Tallinnasse jõudes käisin Lennujaamast läbi ja sealt sain reaaalse kasti mis oli täis komme ja minibaari pudeleid, seega mul on aastaks ajaks nüüd komme ja mida kõike veel. Ma sain isegi punase labida?!?!?!?!?!

Ma olen ikka väga liigutatud, lihtsalt väsinud, aga rahulolu on mul üle maailma ääre...

Aitäh! 

Aitäh neile, kes meeles pidasid, aitäh neile, kes mitte, aitäh kõigile nii toreda nädalavahetuse eest, ja nii meeletult vägeva sünnipäeva eest, kohe päris südamest : )

Kasiinosse ma veel ei saa, aga elu on sellegi poolest korda läinud...

Appikesekene, tegin eile loengu katki!!!...

 ( rahuliku elu pilt )

Ühesõnaga läksin peale tööd loengusse, kus siis oli minu kord teha ettekannet ja ettekande lõpuni oli üks viis lauset rääkida veel ja setude koha peal hakkasin lampi naerma ja terve kultuuriteadlaste kamp hakkas ka naerma. Vaesed teised inimesed kes seda pealt vaatasid. Niipea kui ma maha rahunesin kuulsin jälle kuskilt selja tagant Rasmuse itsitamise katset, tema bassiga on itsitamine kindlasti võimalik, jaaaa ma purskasin uuesti ja kõik purskasid. Ma ei julgenud naermise ajal Veidemannile üldse otsa vaadata, sest olin kindel, et kohe saab mõõt täis ja ma lendan välja, aga ei ta ju viskas puid alla ka nii, et ühel hetkel said hingata vaid vähesed meist... Niisiis kolmas klass pääses valla, seega epic kursus on epic.

Terve tee koju itsistasin veel bussis... a hea oli.

Tahtsin eile õhtul teritada oma mentaalseid hambaid filosoofia vastu, aga ei milleks... INTERNET KADUS ÄRA!

Täna olen tööl, siis koju magama.

Homme ülikooli, koju, linna ja trippima...

HEA ON!

22.00
Kustutasin täna tööl vanu sõnumeid, mitte kõiki, aga enamuse ja eks ma lugesin seal üht-teist väga huvitavat ka... Ma ei tea paljud mäletavad seda Aabu staapi, mille hommikul jättis Eku kirja, et põgeneb ära Kanadasse ja siis selle kirja täis nutnud (kusjuures ma ärkasin veel tol hommikul just selle pisarate tekitamise peale (möirgamine käis kaasas lihtsalt), aga ei julgenud alla minna, sest teadsin, et rikun mingi plaani ära)- igatahes leidsin oma telefonis, sõnumite mustanditest sellise kirja: ''Anna teada siis kuidas lend möödus ja ma loodan, et Kanadas on soe, kui sinna jõuad.'' Tükkaega mõtlesin, miks ma seda ära ei saatnud ja vastus on väga lihtne. Ma olin selle kirja läbi lugenud ja uuesti magama läinud ja telefon käes jäin ma poole sõnumi pealt magama.
Pool elu oli seal sõnumite sees. Selline, mm, paras kroonika ja nagu ma juba mainisin, enamus läks ''ahju''. Pole vaja...liigume vaikselt edasi...
Mõtlesin täna igasuguste asjade peale ja küll on palju seda, mida ma ei tea ja vb ei saa iialgi teada. Küll on rohkesti seda, mida ma isegi oma parima tahtmise juures ei oskaks hetkel mõista ja on palju asju, mis ma tean, et ei muutu ja on asju mida ma loodan, et vb aastate pärast saan veel teada, kui mid see huvitab veel...
Aga mis siis nädalavehtusse puutub siis HALLOOO 3 paberit on veel, millest ühte olen terve aasta kaasas kandnud ja nüüd saabubki see tõehetk...Kolme päeva pärast astub super Snaiper ÜHE JALAGA HAUDA! Ma ei tea miks see nii biiiig diil on, aga loomulikult see on suur asi. Sünnipäev ei ole argipäev ja sünnipäev Tartus on vapsee one of a kind... Viimati sain olla Tartus paremal juhul 24 tundi ja no shit, et ma ei jaksa enam ära oodata ja ma igatsen ja õõõõõõõ. Siin Tallinnas võtavad Kultuuriteadlased ka šnapsi minu terviseks ööl vastu pühapäeva, kui toimub EHI pidu!
Järgmine kord kirjutan kui olen juba 20!
TAK!

teisipäev

Kaks ja pool päeva on jäänud. 

Ma pean homme ettekannet tegema ja mu plaan on valmistuda selleks hommikul tööl, aga sama hästi võiksin teha seda ka praegu..mida iganes.

Täielik jama oli täna selle Tallinna ilmaga... Sadas sõna otseses mõttes kasse ja koeri. Kõnnid rahulikult oma rada ja siis lendab mingi räige lörtsilatakas näkku, kui palju parem tunne saab ikka olla... Homme võiks veidi parem olla. A noh ei tea midagi. Ei taha kah... 

Tegelikult mul pole lihtsalt uudiseid täna , hah.

mängime mängu?

Ilus päev oli. Magasin poole sajani ja siis läksin loengusse... üli hea loeng oli. Ma valmistusin, et tuleb pikk ja väsitav, aga vahva oli. Mul on väga hea meel kõige pärast. Mingid eriliselt lapsikud ja mängulised tujud on viimasel ajal- noh ilmselt sellest, et varsti ühe jalaga hauas. 

Ma nii ootan juba NV'd, st. mul pole kõrgeid ootusi, aga ma oooooootan lihtsalt inimeste nägemist ja hängimist ja... Veel ma ei saa üldse aru sellest, mis on mul kõik päevad sassis- minu kõhutunne on kindlal arvamusel, et täna on juba kolma- või neljapäev ja see tunne on mul umbes reedest saati, aga on alles esmaspäev, no watafak is diiz.

Igatahes ma põrutan magama, kuna ma munen siin blogis juba ei tea kui kaua... st alustasin kirjutamist ei tea millal, siis 9gag'isin ja nüüd olen tagasi, kui kell on 23.49.

Homme tuleb ärgata väga vara... head ööd:)

every word I say is true

Vaikne hommikupoolik. Kolmas hommikupoolik tööl, aga tänane päev kestab üheksani, siis olen ilmselt nii väss, et tripin koju taksoga, vaatan filmigi kui eriti hästi läheb ja magan homse keskpäevani, aga homme tuleb härra Lotman tagasi ja stand-by peale jäänud ülikoolielu jätkub. Mitte, et Lotman ainuke õppejõud oleks, aga mitmed loengud jäid tema tripi pärast ära ja palju hõredam graafik oli eelmisel nädalal.

Kas ma olen õnnelik?

Hetkel tsipa väsinud, aga see ei sega. 

Ma olen täpselt nädala pärast 20 ja vb on natuke vara veel seda aastat kokku tõmmata, aga kuna aega on ma teekski otsad lahti.

Vaata, kõike oli. Oli rasket õnne ja meeletut kurbust, minu meelest oleks võinud nii mõnigi sündmus sootuks ära jääda, aga kui oli siis oli ja mis ei tapnud- tegi immuunsemaks. Siiski on mul maailma usaldusväärsemad ja armastusväärsemad Sõbrad (Sirkel ja Egert, Liis ja Aap, Kessu ja Kusti, Liisa, Hanna ja kindlasti mingi piirini Hendrik (keda ma sealt teatud piirist alates (halb sõna, aga selleks polegi õiget mõistet olemas) arvustan?!?! küll aga armastan ja hoolin ei rohkem ega vähem kui enne)), kelle olemasolu oli vahepeal meeltesegadusest (laiali olid mõtted ja tunded, laiali oli taevas ja maa) ekslikult kahtluse alla seatud ja see oli minu viga, ilmselt ka ainuke asi , mida ma sel aastal siiralt kahetsen ja mille pärast ennast halvasti tunda võin ja mille pärast ka vabandama pean ja kindlasti teen seda.

Ma jään mäletama ja igatsema Kehrwiederit, nii väga. Jään igatsema katust, Liisi sünnipäeva seal samas katusel, kõiki neid olulisemaid sünnipäevi tegelikult, sest nad kõik olid sarnased ja üle prahi head.

Ma olen jõudnud aastaga leida, kaotada ja taaskord leida tööd, ma olen tutvunud uute inimestega, kellest nii mõnegi näol leidsin sõbra, tegeliku sõbra, kellega nutta ja naerda ja isegi luurele minna. 

Ma õpin suurepärast eriala, mis toidab mind paljuski ära ka emotsionaalselt, rääkimata kõigist uutest teadmistest, mida ma saan ja mis ülikooli puutub, siis ma olen jäägitult armunud oma kursusesse.

Tõsi ma pole teinud kõike õigesti, aga kahetseda pole midagi, tõesti pole. On ainult igatseda ja tänada, aga ka igatsema ei peaks ja tänamisega sõnad feiliksid- ei tänaks ära ja kogu lugu.

Seega veel kord: Kas ma olen õnnelik?

Jah, olen küll. Kahtlemata ja mõtlemata, ma olen õnnelik ja see on üks hea aasta olnud, vaatamata tagasilöökidele, vaatamata kaotusele, vaatamata tagasi.

Ropult vässssss!

Igatahes pikk päev on selja taga. 

Naersime Eglega nädala alguses, et mul ikka veab. palgapäev on  neljapäeval- Maria töötab terve nv niiet raha on vähemalt veel kolmeks päevaks säästetud, aga ei ma suutsin mingi osa täna juba laiaks lüüa. Ma soetasin endale pisikese ''must have anyway'' musta kleidikese, milles ma kavatsen astuda esimest  korda ilmavalgusesse 17. detsembri õhtusöögil. Naiss. Nüüd on süda rahul, aga appi kui väsinud ma olen ja pole ime ka. Lahkusin kodunt 5.20, jõudsin tagasi kell 20... ja öösel magasin ainult 2 tundi. Sweet lord ma olen läbi nagu Läti raha ja isegi Läti rahal on minust kahju, aga produktiivne suutsin olla vaatamata kõigele. 

Hommikul sai Kallega hängitud, mis oli ülimalt meeldiv ja mõtlesin välja, mida ma talle sünnipäevaks kingin ka jeje.

Kaks pikka päeva tööd ja siis vist vaba? Dunno, aga fain, elan üle küll, kus mul ikka pääsukest.

01.12.2011

Nii ongi möödumas mu teine vaba päev. Hea oli laiselda vahelduse mõttes, aga hea on ka tööle tagasi minna. Lappasin täna lehekesi eelmise aasta sünnipäevakingist ja piiludes karpi avastasin, et ongi kõik õige. Alles on üheksa paberit ja üks on mul rahakotis ehk kokku on ikka 10. Hendriku oma on rahakotis ja on see, mille ma sünnipäeval avan, sest esimene mille ma avasin oli ka tema oma, seega nutan ja loen... 

Igatahes tuju on hea ja ma igatsen Kessut , seda enam, et ma üritasin saata talle HIIRETORDI lipiku vastuse, sellele numbrile millelt ta kunagi mind äratada üritas ja mul ei tulnud sellest midagi välja... Damn Y U NO TELL US YOUR NUMBER?

Igatahes homeni vist siis...