Vahepeal ikka mõtlen jälle asjadele, mis on tänaseks juba ajast ja arust ja mingitel põhjustel olen endiselt hämmingus, kuidas nii minna võis... Kuidas inimesed käituvad teineteisega. Mõistagi ei jää ma nüüd kahekümneks aastaks möödunu tuhas sobrama ja praegugi puudutab see mind ainult pinnapealselt, aga minu seisukohast on jube mõelda ennast tagasi hetke, kus kukkusid maskid ja süngemaks ei teinud olukorda konkreetne sündmus vaid kõik need ämblikud, kes selle ümber oma võrke järsku kuduma hakkasid...
Jah, vihm on lõhkunud ära meie maja ja pesnud maha toonased mõtted... vut nii see ongi.
Facebookis on elavad arutelud, mis aitavad veel silmi lahti hoida, aga muidu peab hakkama joonistama... ja hommikul tööle- lõpetama seda, mis õhtul pooleli jäi.
Ühtpidi on hea tunne kui selgub, et 24 tundi on liiga vähe. Teisest küljest ma pole sel nädalal ikka korralikult maganud ja fakk jeh, ei saa ka. Laupäeval on hull koristuspäev ja põrgulik õhtusöök , pühapäeval Narva tripp... Tere hommikust eksole... Püüan ennast Narvast vabaks rääkida.
Oleks kõik eriti hästi läinud oleks firma õhtusöök Riias olnud, aga siis poleks saanud ju kõik tulla, sest üks peaks hommikul lennus olema ja teine vanalinnas ja...õõõ...õõõ...
Igatahes mul lihtsalt pole viimasel ajal midagi rääkida, sest isegi minu vähegi konkreetsemad mõtted on liiga ebaselged, et nendest kirjutada. Jep kõik on stabiilselt hästi ja nalja saab iga päev, kõike saab lihtsalt...küll mina juba tean.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar