Hääästi sürr õhtu ja öö oli eile. Hoiatasin juba tööl olles inimesi, et ma olen tõre ja vastik ja mul läheb nkn tuju ära ka mingi aeg. Oligi, mindfuck rikkus mu tuju ära, sest mul pole sellist asja juba mitu, mitu kuud olnud, kui ma peaks kellegi sõnade peale nii tohutult ärrituma ja võta näpust. Kõik see tunne tuli ülesse ja tuli meelde, et ma ei taha seda ja ma ei ole nõus ja mida veel, aga mida õhtu edasi said teed jälle sillutatud ja väga väsinult ma olin siiski üleval poole viieni. Juttu jätkus.
See aga, mida ma unes nägin... Kuul pähe. Kuidas võis üks sittuda nii hinge, et mingil vähesel määral ei saa sellest lahti? Ei, vanasse teed tagasi ei ole, aga stereotüübid Y U NO BURN IN HELL, mis siis, et alles laupäeval me jõudsime Kätliniga järelduseni, et stereotüübid on ägedad.
Ma armastan oma elu. Ma ei peagi 1. jaanuaril tööle minema. Kortistame TERVE Kusti elamise ära!
Täna on PROOOOOOOOOV... can't wait!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar