Tagasi ülikooli...

Sirku tuletas eile möödaminnes meelde, et mul on blogi ka ja, oh issand, ongi ju. Sündmusi on toimunud küll ja veel, ainult et mu ''meeletult suurele'' lugejaskonnale ei oska ma neid kuidagi serveerida nkn. Ma tripin ja komistan inimestele otsa ja siis ma saan oma komistamiste pärast küll möliseda, aga kokkuvõttes oleme me sõbrad edasi.

Every move you make, every step you take,every game you play, every word you say. I'll be watching you...

Trollisin Gustvit tööl ja peaaegu et jäin magama viimases loengus, aga Rasmus köhatas iga kord kui mul silm jälle looja vajus ja kuidas ma saakski , Lotmani tõelise fännina, magada tema loengus.

Mõtlesin, et käin Liisi juurest läbi peale longuid, aga mingi valemi järgi avastasin , et ma pole midagi söönud ja kuna kõht muutus liiga jutukaks trippisin hoopis koju. Teel põrkasin veel kord Gustaviga kokku ja mida ma ikka öelda oskan.

Ma saan aru, et mu jutt võib olla arusaamatu ja segane, aga ma arvan, et kohtudes Liisi ja Sirkliga ma suudaks teile üksikasjalikult seletada miks ja kuidas ja kas mu päev läks ikkagi korda... Okei või õigemini Akei , kas ta läks korda, ei ole mingi küsimus. Üks viimase aja parimate päevade parimaid päevi oli täna. 

Kuna ma olin suht magamata, sest öösel pidid naabrid nagistama nii valjusti, et vaene mina ei saanudki üle tunni magada, siis ei pidanud ma ka kohvi joomisega piire ja lõppes see kõik ülikooli kw's väga intensiivse naermisega, millest keegi jälle aru ei saanud (k.a mina ise), aga kõik naersid kaasa.

Mis Gustavisse puutub, siis tema pidi täna meie arvutit parandama tööl, aga viimasel hetkel ta otsustas, et tema jagab mulle juhised kätte ja ma saan kindlasti hakkama.... tuhkagi... Kalle abiga sain ma teada, et kast mida mina modemiks pidasin oli hoopis mingi ÄÕÖÕÜÖÕÜ asi ja mu modemi otsingud lõppesid selle pildiga, mida te üleval näete... Just selle pildi pärast oli õhtune kokkupõrge Gustaviga eriti awkward, aga äraütlemata meeldiv. Tore lõpp tegusale päevale, et nüüd täpsem olla...

Kuna ma olen viimasel ajal eriti palju kokkama hakanud ja seda just sellepärast, et emal valutab kogu aeg pea ja kokkamine on ainuke asi, mida ma hetkel tema heaks teha saan ,siis ma ootangi ta koju ära ja teen süüa ja siis ma vajun magama, sest homme on jälle töö ja kool...
P.S Kessu... termostass on suuuuurepärane... mida ma oleks täna selleta küll teinud.

Pole jälle..

... mõnda aega midagi kirjutanud. Ei oska ju kirjutada. Hea on, me möliseme, me naerame, me igatseme, me teeme nalja ja siis teeme teineteise nalju maha kuni kõik muutub jälle mölinaks ja me jälle naerame ennast ja teineteist. Ma ei oskagi midagi millestki rääkida, sest inimene hakkab mulle korda minema so much, et ma mõtlen suht vähe, kuigi ma üritan.

Viimased nädalad on nii segased ja kiired olnud, et nüüd peaks hankima endale värskema mõistuse ja muhedama elu ;)

You will find him, you'll find him next to me...

Mina avastan nüüd jälle ennast. Läbi kellegi teise ma näen jälle seda, mida ma siis tegelikult kardan, pelgan ja taotlen. Suht kapriisne olen. Mitte, et ma seda välja näitan, aga mõni päev tagasi ma pidin siiski võitlema endaga, et mõista mida ma tegema pean. Kuidagi halb aeg on, sest ma olen ise jälle rahulikumaks muutunud ja võib-olla isegi, et mugavamaks, aga teine nõuab rohkem, kui ''elame näeme'' vastuseid. Mine sa tea, äkki ma kiusan, aga nagu ma üleeile kirjutama hakkasin siia, et minul on aega vaja, mul on tõesti vaja aega, eks ma siis tulen ise millegagi välja. Talv on, ma peangi olema aeglane ja segane. Jumal tänatud, et mind on õigesti mõistetud ja selge see, et mul on parimad kavatsused, lihtsalt et päevad pole vennad, peab ka mõistma.

Mul kadus mõte ära nüüd, aga ma näen temas rohkem ennast, kui ma eales olen kelleski teises ennast näha osanud ja see hirmutab mind kohati juuksekarva otsteni. 

Oeh Sirkel... haha, sa võib-olla lööksid mu maha.

There's a world in your eyes, I can see it getting brighter

Tahaks midagi kirjutada. Väga tahaks, aga ei oska, sest ükski mõte ei püsi peas vaid mõtted sünnivad, aga lendavad kohe uitama. Eks ka sellel ole omad põhjused ja mine sa tea äkki päeva jooksul õnnestub mul need mõtted jälle kokku püüda ja ühte kohta koondada, siis ma tulen päris kindlasti tagasi.
Teoreetiliselt ma peaks jälle joonistama hakkama, sest mul on mõned poolikud tööd, mille lõpetamiseks kuluksid vaid mõned tunnid, aga pole olnud seda pisikut jälle sees mõnda aega ja ausalt öeldes, ega aega pole ka päris jalaga segada olnud.

Mõtlen endiselt Laurale, sest me jõudsime eile Lennujaamas veidi rääkida ja kuigi need olid elulisemad teemad, mis kohati olid taaskord vb liigagi unistavad, olid nad siiski olulised ja vähe sellest, et meid mõlemaid puudutas kõik see, millest rääkisime, see puudutas meid ühte moodi.

Ei taha oletada, mis saab kunagi, aga praegu on elu parajaks seikluseks muutunud. Ilusaks seikluseks. 

Mõtted, palun tulge räästa alla tagasi, mul on vaja ajutegevust ka õpingutes. Natukene aega veel. Palun.

Sweet mother of a baby penguin

Tegelikult pole midagi suurt ja tähtsat juhtunud... Seitsme ajal jõudsin eile koju ja kui kell kaheksa voodile kukkusin jäin poole sõnumi kirjutamise pealt ka magama.

Hea tunne on, selline hea, mida ei ole kahju jagada. Pigem vastupidi on seda nii palju, et valaks terve ilma sellega üle, kuigi ma kardan sellist äärmuslikku tunnet jõudsin ma eile nii kaugele, et kuni on hea, ongi hea ja seda tuleb nautida, mitte mõtelda, mis kõik valesti minna võib, sest tuleb, mis tuleb ja ma ei saa ju sinna nkn midagi parata, vähemalt siis, kui ma tõesti tahtsin viimati midagi muuta, ei piisanud ei tahtest ega tegudest. See oli siis...

Mu sees on paradiis eksole.

Täna lähme Gertu ja Hannaga 5D kinno. Midagi peab ju tegema siis, kui kõik on kuskil Tartus, maal ja välismaal. Laura läheb ka Austriasse, seega ma vist saadangi iga päev kellegi ära... So sad.

Tartule ei anna ma enam ühtegi inimest ära...aitab kah.

I can't see what you see, when i look at the world...

Elust enesest siis.

Eile oli koosolek, mis osutus taaskord hästi meeldivaks, aga lõppes oodatust tunni võrra hiljem, päeva see õnneks ära ei rikkunud. Jõudsime Rasmusega ikkagi muuseumi ja muidu hängida, sest juttu jätkus pikemaks. Vähemalt neli muuseumit on veel ees, kui kumbki meist ära ei tüdine. Need muuseumid, mida pole ei tema ega mina +/- 10 aastat külastanud a.la Meremuuseum, Loodusmuuseum, Tervishoiu oma jne. (mis on kahjuks remondis siiski, aga kuulub ammu külastamata omade hulka ikkagi). Eile käisime Suurgildi hoones. Shit just  got cultural.

Nüüd mööduvad mul siis mõned päevad tööl ja Rasmus on Tartus, seega  viimasel ajal harjumuspärasteks muutunud tegevuste asemel saan paremal juhul keskenduda pooleliolevatele asjadele. Ma väga loodan, et saan. Praegu on sess ka veel, mis ei tee elu sutsugi kergemaks, küll aga põnevamaks.

Täna siis- töö, raamatukogu ja kui liiga väsinud pole siis Liisi juurde ka või alguses Liisi juurde ja siis raamatukokku. Fakt on see, et raamatuid on mul vaja ja must check up on Liis...mis siis, et alles eile nägime, kunagi pole liiga palju.. Oleks vaid olnud veidi enam und öösel.

What is that, what you see?

30 tundi üleval, 6 tundi und, 8 tundi üleval, 4 tundi und ja nüüd ma olengi siia ka jõudnud- Sess just got real oleks selle nimi. Päris fun on, irooniata. Mulle isegi meeldib.

Ma ei saa öelda, et vahepeal poleks midagi toimunud, lihtsalt ma ei saa öelda, mis on. Hästi tore on olnud ja paratamatult pole unetutes öödes süüdi ainult sess. 

Peale nelja kuud maadlust varjatud masendusega lihtsalt selleks, et püsida pinnal ja jääda sealjuures ka inimeseks on praegu väga vahva aeg, mida ma kardan isegi kuidagi nimetada, et see ainult kaduma ei läheks.  (Ma ei ütle, et need neli kuud oleks täiesti must-valged olnud, aga praegu on täielik uusaeg). 

Täna on veidi passiivsemate meeleoludega päev olnud, aga siiski polnud ta igav. Eksam, siis sain lõpuks Liisaga ka kokku, saime trahvi koos jeeeei.

Tunnen puudust tartukatest, samas praegu ei oleks meil nkn aega teineteise jaoks, kuid meeles te mul olete ja ma olen kindlasti teil ka, mhm.

Homme on suur ja tähtis koosolek, pärast seda ma põlen, et näha Liisi ja päeva teise poole veedan ilmselt muuseumides samuti heas seltskonnas. Raamatukokku pean ka kindlasti jõudma.

Wish me luck!

''Can't you see that.. ...when I find you.. ...I'll find me.''

(Minu detsembriarmastus)

Kaunis hommikupoolik. Tuju on hea ja läbi külma aknaklaasi vaadates avaneb suurepärane vaade lõputult langevale lumele. Aeg on kelgutamiseeeeks ja lumememmede ehitamiseks, aga mitte täna. Plaan on tõmmata millalgi Kustit ja Aapu, meenutamaks lapsepõlve, Kadriorgu lumes möllama, kui see lumi enne ära ei sula.

Sirkel ka sinu koolisõrmus on nüüd pragune.

Peaks õppima, aga milleks, kui seda saab ka viimasel hetkel teha, eksole ju... Praegu loen Rasmuse ''Aja vaimude'' raamatut. Heaaaa.

Mõtlen, mõtlen, mõtlen mida kinkidaaaaa, raske.

I'll be back!

21:51

Kodus! Tänane kontori möll oli tüng, aga see selgus alles siis kui ma olin otsaga sinna jõudnud. Sain paari piinliku, aga naljaka asjaga hakkama ka, aga nendel ma siiski ei peatu.

Kontorist trippisin poodi ja sealt Lennujaama tagasi, nüüd juba Kessut ootama ja niisama hängima, raamatuid lugema, sest ma avastasin, et mul on sinna oma raamatukogu tekkinud. Okei, raamatukogu on veidi palju öelda, aga noh asi liigub selles suunas, et lõpuks ei olegi enam sigarisalong vaid lugemissaal.

Trimpasin kohvi, tegin sigarit (laikaboss) ja lugesin. Mõnikord võib ju mürgitada ennast küll... halb... pole oluline.

Kessut nägin ka lõpetuseks ja saatsingi nagu filmis. Vahtisin lennukit, kuni see kadus silmapiirilt. This is love.

Muidugi on love. Ma usun, et mu päev on palju enam, kui lihtsalt korda läinud... väss olen, aga see ka ainult hea.

someday, somehow, somewhere

It's not in my power 

to turn back the hours 

or make this all 

matter to you

Kena päev oli, küll ma shoppasin, küll sain inimestega kokku, aga noh mitte midagi erilist... Käisin käntsa ka täna päeva alguses... hea , et piinlik osa kohe alguses ära oli...

Mõtlen oma segaseid mõtteid. Mõtlen inimestele ja püüan mõista mingeid asju, mis siiani päris kohale jõudnud pole. Terve päev hoidnud näppu ka ''send'' nupul , aga ei suutnud vajutada. Naljakas. 

Homme tööle, kontorisse ja siis Kessut stalkima!

Mis toimps?

.. ja kell sai 3 me rääkisime järgmine hetk oli 5 ja ei saanud kuidagi magama minna ning lõpuks kell 7 oli uni kohustuslik, sest praegu olen ma tööl ja veidi und oli vaja.

Ma ei suuda siin (tööl) juua kohvi muudest tassidest kui enda omast. Mitte et teistel midagi viga oleks, aga minu tass on kõige vingem, niiet ma sunnin ennast pesema seda kogu aeg. Oma tass on ikka kodusem. 

Jummel te välja olete vaadanud... mitte muhvigi ei näes, kõik on valge. Nojah ma ju rääkisin, et ega see lumi tulemata jää. Ilm annab teada, et 20 aastat tagasi sündis Kiku.

Eile kirjutasin selle postituse, aga ära ei jõudnud postitada.. Igatahes, koju ma jõudsin alles üheksa paiku, sest terve öö oli jälle rääkimise öö...
Varsti jälle magama, sest silmad kuidagi vajuvad iseenesest kinni.

Nananana

Ma ei saanudki magada enam pärast seda kui Kessu ja Sirkli istumiselt koju jõudsin. Rääkisin juttu veel ja lõpuks ise ei pannud ka tähele kui viimased 2,5 unetundi raiskasin mõtlemisele... aga tuju oli hea ja tööl ei pidanud ka midagi olulist tegema.

Eile oli siis semiootika eksam meil... 3 küsimust ja täiesti blank aju, aga tundub, et sain kirjutatud... Ühega panin ilmselgelt pange, aga ma ei usu , et põdemisel oleks mõtet. 

Eksamit tuli tegema, paremal juhul, 50 inimest, kuigi see number pidi olema 200 vm... Pooled andsid lehe esimese viie minuti sees ära. Fun.

Peale eksamit istusime kohvikus 3 tundi ja nalja kui palju. Peale sessi teeme suure peo!

Jõudsin koju viie paiku päeval eile ja magasin tänase keskpäevani. Praegu tööl ja mis seal ikka lisada... Kenasti läheb!

Päeva lõpuni on veel terve elu aega, seega pole ju välistatud, et ma veel eksin siia..

viibi veel või mine, aga luba, et tuled tagasi...

 

(Thank God, iga päev thankin)

Kui on ainult hetk, milles oleme praegu siis ma palun VIIBI VEEL. Natukene veel, sest need viimased päevad on olnud kindlasti ühed ilusamad üldse. Eriti täna, kui kõigele heale lisaks tuli ka Kessu. Ma nutaks ja trambiks jalgu, et kõik oleks nii nagu aastavahetusel ja nii nagu täna Katusekohvikus ja Protestis.

Peale magamata ööd, peale täiesti frustreerivat tööpäeva ja kolmetunnist uinakut on mu elu siiski korda läinud ja ma ei tunne väsimust ja ma ei karda homset eksamit, kuigi palju ma selleks ikka õppinud olen. Ma ei taha magada, sest mulle tundub, et see tänane õhtu oli ilmselt see hea unenägu, millest ma ärgata ei tahaks.

See kõrval seismine ja õnnelike nägude nägemine ja meeletu soojuse tundmine, sest sa oled osa sellest suurest rõõmust, on väärt tervet elu, vaatamata sellele õhtueelsele hirmule, et üritus on määratud hukale. Eih. 

Mõelda vaid, me oleme teineteist näinud ju kõiges ja absoluutselt igasugustena, ma olen muidu Liisa täiskuud ka näinud, aga siinkohal ka tervitaks teda... ja mida ma öelda nüüd üritasin on see: olgugi, et mõnikord on see, mida me näeme võinud olla hirmutav siis pole midagi hirmsamat mõttest, et ühel päeval ei pruugi seda enam olla ja samas on see ka kõige ägedam tunne, tunne, et sa oled elus ja sul on mida hoida. 

Mul on mida ja keda hoida. Ja nii ongi ja nii jääbki ja see on põhjus, miks ma ikka veel siin olen. Kindlasti üks väga suur ja mõjuv põhjus.

Ma usun, et praeguśt aega võiks nimetada minu elukevadeks, sest ta õitseb igast küljest... ja tänu kellele- tänu mu kangelastele ja ma mõtlen seda kohe päris tõsiselt...jälle tõsiselt...

Liis, aitäh. Täna olid sa kangelane ja unusta ära ähvardused kookidega näkku saada.. sa ju tead, et ma ei mõelnud tõsiselt...

Ilusat uut !!!

(Ei ole väga aastavahetuselik pilt, aga mõte loeb)

Ma usun, et mul oli kõige kaunim aastavahetus, sest kaadris olid taaskord kõige armsamad inimesed. Tundub, et ma olen sõnatu või lihtsalt üleväsinud, et midagi veel lisada. Tegelikult polegi suurt lisada, sest ta oli üks parimaid aastavahetusi ever ja kogu moos. 

Küll aga tänane päev on kahe otsaga ja ühest küljest mind võib tituleerida päeva scumbagiks, aga ma tiriks selle tiitli alla veel kahte toredat noort inimest ja teisest küljest, ei tea kas peaks veel ühe šampuse lahti tegema.

Tegelikult teada tõsiasi on see, et mul aurab kõik suht kiiresti ära ja kokkuvõtteks on elu taaskord siiski korda läinud.

Soovitan siis kombekohaselt kõigil oma ninad kõrgemale tõsta ja astuda uhkelt uude aastasse, nii nagu me elakski viimast aastat... mis siis, et terve elu on veel ees...

Homme siis tervitame Kessut ja paneme madalaprofiililist pidu (aitäh ülikoolid, et teil kohe peale aastavahetust sess on :D ) ja teeme lahti ka Sirkli sünnipäeva otsad...

Must have fun!

3:43
... mina ei saa pahaseks, sest ma tahan saada või sellepärast, et ma olengi vahepeal nõme, aga kui ma juba saan siis esiteks ma saan kiiresti üle ja teiseks, kui ma kedagi juba armastan, siis naljalt pahaseks saamise pärast ma  lahti ei lase ja ma armastan niivõrd palju, et maailmas ei jätkuks sõnu väljendamaks mu sügavaimast sügavmat kiindumust, mis ei kao ka edaspidi, nii heas, kui halvas ja ma mõtlen seda niiiii tõsiselt, et paneks maailma põlema oma tõsidusega.

8:40
... nagu ütleks üks legendaarne lennujaama koristaja ''Puhta perses''.
See magamata õppimise ja ülemuretsemise öö ei tööta minu kasuks veel. Hea on see, et saan kuulata head muusikat ja juua head kohvi ja teha head suitsu, aga ma olen väsinud, nii väsinud.
Vähemalt on mu mõtted läbipaistvad ja head. Kavatsused on puhtad ja üllad. Veits peale kümmet teen ära vajalikud kõned, bronnin vajalikud kohad, et õhtune istumine saaks alata...õhtul. Kui ma päeval veits und ei saa, siis ma olen augus, sest homme hommikul olen tööpostil ja kell 12 on juba eksam.
Endiselt imetlen mälupilte meie aastavahetusest, aga peaksin tegema tööd...fakk :)
Hommikul oli siin üks meie endine kooliõde, kelle nime ma päris täpselt ei tea, aga me oleme enne ka kohtunud ja, kui see peaks ütlema midagi, siis ta õpib Saksamaal arstiteadust. Suht sweet.