Mina avastan nüüd jälle ennast. Läbi kellegi teise ma näen jälle seda, mida ma siis tegelikult kardan, pelgan ja taotlen. Suht kapriisne olen. Mitte, et ma seda välja näitan, aga mõni päev tagasi ma pidin siiski võitlema endaga, et mõista mida ma tegema pean. Kuidagi halb aeg on, sest ma olen ise jälle rahulikumaks muutunud ja võib-olla isegi, et mugavamaks, aga teine nõuab rohkem, kui ''elame näeme'' vastuseid. Mine sa tea, äkki ma kiusan, aga nagu ma üleeile kirjutama hakkasin siia, et minul on aega vaja, mul on tõesti vaja aega, eks ma siis tulen ise millegagi välja. Talv on, ma peangi olema aeglane ja segane. Jumal tänatud, et mind on õigesti mõistetud ja selge see, et mul on parimad kavatsused, lihtsalt et päevad pole vennad, peab ka mõistma.
Mul kadus mõte ära nüüd, aga ma näen temas rohkem ennast, kui ma eales olen kelleski teises ennast näha osanud ja see hirmutab mind kohati juuksekarva otsteni.
Oeh Sirkel... haha, sa võib-olla lööksid mu maha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar