(Thank God, iga päev thankin)
Kui on ainult hetk, milles oleme praegu siis ma palun VIIBI VEEL. Natukene veel, sest need viimased päevad on olnud kindlasti ühed ilusamad üldse. Eriti täna, kui kõigele heale lisaks tuli ka Kessu. Ma nutaks ja trambiks jalgu, et kõik oleks nii nagu aastavahetusel ja nii nagu täna Katusekohvikus ja Protestis.
Peale magamata ööd, peale täiesti frustreerivat tööpäeva ja kolmetunnist uinakut on mu elu siiski korda läinud ja ma ei tunne väsimust ja ma ei karda homset eksamit, kuigi palju ma selleks ikka õppinud olen. Ma ei taha magada, sest mulle tundub, et see tänane õhtu oli ilmselt see hea unenägu, millest ma ärgata ei tahaks.
See kõrval seismine ja õnnelike nägude nägemine ja meeletu soojuse tundmine, sest sa oled osa sellest suurest rõõmust, on väärt tervet elu, vaatamata sellele õhtueelsele hirmule, et üritus on määratud hukale. Eih.
Mõelda vaid, me oleme teineteist näinud ju kõiges ja absoluutselt igasugustena, ma olen muidu Liisa täiskuud ka näinud, aga siinkohal ka tervitaks teda... ja mida ma öelda nüüd üritasin on see: olgugi, et mõnikord on see, mida me näeme võinud olla hirmutav siis pole midagi hirmsamat mõttest, et ühel päeval ei pruugi seda enam olla ja samas on see ka kõige ägedam tunne, tunne, et sa oled elus ja sul on mida hoida.
Mul on mida ja keda hoida. Ja nii ongi ja nii jääbki ja see on põhjus, miks ma ikka veel siin olen. Kindlasti üks väga suur ja mõjuv põhjus.
Ma usun, et praeguśt aega võiks nimetada minu elukevadeks, sest ta õitseb igast küljest... ja tänu kellele- tänu mu kangelastele ja ma mõtlen seda kohe päris tõsiselt...jälle tõsiselt...
Liis, aitäh. Täna olid sa kangelane ja unusta ära ähvardused kookidega näkku saada.. sa ju tead, et ma ei mõelnud tõsiselt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar