Show must go on...

Nii latsekesed Maaša eile ei maninud vist, et jäi paduka alla, aga täna ärkas ta siis selle võrra haigemana, seega nagu alati haigena ta sureb. Selleks, et kompenseerida tervisest kurba tuju läksin shoppama ja sain endale koti millest ma ise sillas olen ja papud.

Täna käisin ainult ühes loengus ja KSG's. Pukk palus tervitada kõiki ja ta igatseb meid/teid. Pakkus, et võiksime kunagi kui ülikooli on sisseelatud ikkagi tarsile sõita. Muuseas tütar sai tal lapse isalt abieluettepaneku ja kõik on kena. Kui mees ettepaneku ärateinud oli ütles väike Sten ''Oh, kenad pulmad olid''.

Peale KSG'd jalutasin Vikiga kadriorus kuni tema läks oma bussi peale ja mina pöörasin ülikooli poole, kus sain KW's Raunoga kokku, kes tegi mulle süsteemid veidi selgemaks. Keset seletamist liitus meiega Liisa, kellele ma olin eelnevalt helistanud, ja me läksime rõõmsalt suitsetama. Lõpuks läks Rauno tööle ja meie liikusime linna, saime veel mõndadega kokku ja lõpuks läksid meie teed lahku, sest haigetel lastel on teised eelistused, midagi pole teha.

Kokkuvõttes maandusin Liisi tööl, kus sai Kallega paar toredat sõna vahetatud ja kus ta oma ukse nalja mulle tegi, kasutades minu haigusest tingitud ajuvabadust tuimalt ära.

Aga ei, ma olen endiselt rahul, kuigi haige ei taha küll pikalt olla, ma muutun ju emotsionaalseks ja vastikuks virisejaks. Hommikul tööle ja päeval loengusse, õhtul tutvumispeole, sest show must go on!

Iga tekst on suunatud ajas ja ruumis

Täna oli pikem ülikooli päev ja käisin igas loengus kuhu vähegi jõudsin. Olen endiselt kahe vahel, kas võtta see jutustamise kunst või mitte. Seal oleks vaja jutustada ja siis mulle õpetataks kogu seda õiget jutustamise asja, aga samas ei tea kah, kas ma otseselt sellist ainet tahan. Nii raske on otsustada kui miski asi nii tõmbab kui ka tõukab. Ma igast loengust ei räägi, aga viimane oli M. Lotmani Tekstianalüüs ja tule taevas appi kui hea see oli. Härra Lotman tõi nii vingeid paralleele ja näiteid oma loengu käigus, et me olime krampides ja märgade silmadega.. see oli tõesti päeva vaimukaim loeng. Ma otsustasin, et lendan sinna järgmisel nädalal ka ja siis otsustan kas võtan selle või piirdun Lotmani semiootikaga, mis tuleb mul nkn kevadel- kui ma ei eksi. Tal on lihtsalt vaimukuse kõrvalt ka vinge iroonia ja nii wataaafaaakid mõttekeerdkäigud, et sa ühtpidi kuulad suu lahti ja samas ragistad ikka suht julmalt ajusid.

Avastasin ka uusi inimesi täna, keda eile vb ei pannudki tähele. Sama seltskonnaga trippisime terve päev ringi ja kui homme kõhulihased valusad pole on maailmas midagi valesti, sest nii palju ja nii valjusti ja hüsteeriliselt pole ma juba jumal teab kui ammu naernud... Nali naljaks ja kõik on tore, aga selline päev võttis ka korralikult vässuks. Homme lähen ühte loengusse kindlasti, jutustamise kunsti osas ma kahtlen- mis homset puudutab ja ja ja maitea vb kiikan veel mõnesse loengusse, aga lebom päev tuleb kindlasti. Istun parem maha ja uurin neid õisi ja moodulite värke... Ilmselt helistan kellegi appi endale. Eks näis.

Mis puutub muidu ellu, siis eile vahetult enne magamajäämist külastas mind üks mõte, mille ma peaks tegelikult selgeks mõtlema ja rääkima ja kuidagi piiritlema vb isegi. Mitte midagi dramaatilist või kohutavaid tagajärgi toovat- samas mine sa tea kärbsest võib ju elevandi ka teha, aga ma lihtsalt ei usu, et see kord midagi viltu läheb. Hetkel pole seda vajadust või põhjust midagi vussi keerata, ühesõnaga tundub kuidagi väga vähetõenäoline, et ma saan praegu eraelu (sitane sõna) puudutavates küsimutes raskelt valesid liigutusi teha.

Vot... eluke ikka veereb...

(Peaks homme midagi ilusat endale ostma (vähe sellest et palgapäev selja taga, on surus Hellu mulle ka 10 geuri pildi eest ja ma olin nii ebaviisakas ja ei saanud temaga pikalt rääkida ja ja ja lasin tema autosõidu ka üle kui ta küüti pakkus, vot)  Liis ma VIST külastan sind homme, kui otsustan ühe loengu kasuks siis oota kahe-kolme vahel, kui loenguid tuleb rohkem, kuhu lähen, oota veits peale kuute. Eks ma helistan või kirjutan...)

Pea pilvede vahel

 (Ilutseb mu päevikul ja aitab big time, aga ma pole veel otsustanud keda ma telefonis Batmaniks ümbernimetan:D)

Kohutavad ja kohutavalt head unenäod saatsid mu öö päevale. 

12 olin juba ülikoolis ja täna käisingi ainult ühes loengus ühtlasi ka ainukeses kohustuslikus(täna mitte üleüldse). Jaan Lahe juhatas meid religiooni uuringutesse sisse ja see oli Allpere ja Übi tundide segu päris hea sisuga, ainult et lõpuks hakkas ikka veidi igav ja väike kadeduse uss tuli küll kui vaatasin tagant, mida teised oma arvutites teevad.

Praegu hängin tööl... mediteerisin joonistades, jõin kohvi ja suitsetasin. Praegu kuulan muusikat ja piilun, mida Kalle kõrval teeb:)Täitsa hea on olla jah.

Homme olen töölt vaba, sest terve päev on huvitavaid loenguid täis a.la jutustamise kunst, kultuurikeskkonna analüüs jnejnejne.

Ma igatsen Tartlasi, kohe päris ausalt, sest ma liigun ikka samu trajektoore mööda linnas ja tänavad k.a. üksikud nurgad tunduvad vahepeal tühjadena, aga päris mõnusad emotsioonid tekivad mõeldes kõige peale mida me nendel täavatel teinud oleme.

Pean mainima, et täna tundus Tallinn küll ulmeliselt ilus ja ilm oli soe, lausa suuprepärane.

Back in action

Täiesti eksinud tunne on. Tööle eksinud. Juhtmed on pikad ja väljavaated on hägused.. a no kõik see paari hea või õigemini X-induses veedetud õhtu tagajärg.

Teeme nii, et ülikoolist ma praegu pikemalt veel ei räägi, aga süsteemid hakkavad vaikselt selgeks saama ja inimesed tuttavaks, järgmine nv on kultuuriteadlaste nv. Teeme mittetallinlastest kursakaaslastele ööekskursiooni- alustame katusekohvikust ja sealt edasi kuhu tuul puhub.

Eile oli meil aabustaap mõttes olime ikka täiskooseisus- unele sain alles poole neljast või neljast vaatamata sellele,et mul polnud eile küll mingit algset plaani ei juua ega ööotsa üleval hängida. Hommikul trippis Liis koju kaheksa paiku ja ma magasin 11ni vm, ühesõnaga ärkasime Aabuga suht samal ajal. Vaatasime filmi, naersime niisama ja siiiiis viskas Aaps mu koju ära. KORISTUSPÄEV ''jeeee''.

Õhtul oli Uus Maailm ja seis on seesugune, eeet ''helistasin oma lapselapsele Moskva ja katkes MÄLU, õäüö, njäm-njäm''- või noh kuidas võtta, mälu on alles, aga mõni asi tuleb pika mõtlemise peale meelde ja võtab ikka muigama küll. Fakitall, lolluste aeg on ja teadmatuse aeg ja avastamise aeg. Ehmusin ise ka korraks..hah.

Mingil hetkel läksid öösel paljud teed lahku ja tulemus oli see, et helistasin Aabule, kes oli juba kaine ja kodus ja ootas KÕNET- Aaps tuli meile Matiga järgi, korjas Korteri eest autule, viskas Mati shootersi juurde, kuigi algne plaan oli ta koju viia, aga asi oli ilmselgelt linnapeal lällavas Henris ja mina maandusin taas Mõiku. Eks me hängisime veits, jõudsime burksi ka ja poole kolmest sain tudile. Pool kuus oli takso ja nüüd tuigungi õnnelikult tööl.

Mõtlen, et ole neid tõsisemaid päevi ja intensiivsemaid lõbutsemispäevi, aga mingid asjad enda peas, tunnetes ja veendumustes on jäänud stabiilselt samaks, kaotamata oma teatut võlu ja salapära minu endagi jaoks. Vaatamata mõttevälgatustele millegi või kellegi kahetsemisest on reaalsus ikkagi see, et midagi pole kahetseda ja teatud hetkedel, kui ma veidi süvenenumalt elu peale mõtlen annab kahetsustunde puudumine ikka tohutu kaalu juurde kogu kupatusele. Tõsi, pole mõtet liiga lolliks minna oma mõtetes ja tegudes, aga millegi tegemata jätmine ei muuda sisu- kui miski jääb lihtsalt ütlemata või tegemata ega mõte sellest kuskile kao.

Elu on kaunis.
Üks lonks korraga.

Mida rohkem kuulasin, seda enam armusin

Muidu ma selliseid asju ei kuula, aga täna vajutasin peale ja jäin rahule... Kujuta ette selline muusika, tühi lennujaam, väljas on veeel pime, aga sa tead et varsti hakkab linn ärkama... Sa oled unine ja suhtselt morn, lürbid oma kohvi ja mõtled, kas tulevast õhtust või läinud öö igatsustest või siis ei mõtle üldse vaid keskendud kohvile... siis teed suitsu ja vaatad endiselt tühja lennuka koridori, mida mööda longib aeglaselt üksik, õnnetu ja unine turvamees, kes oli eeldatavasti terve öö tööl. Tundus kuidagi õige hommik. Appi kui surnud ma homseks olen...

Nuusutaja

On asju, mis teevad mind maruõnnelikuks viimasel ajal. On asju, mis kurvastavad, sest ma tean, et nad ei olene minst. On asju, mida ma jõuan ja jaksan teha, on kohustusi, milleks pole ei aega ega jaksu. On inimesi, kellega ma puutun tihedalt kokku ja neid, keda ma pahatihti igatsen- RÄIGELT. 

Kõik on arvatavasti tasakaalus, kas just omal kohal, aga olemasolevat ei saa päris valeks ka nimetada... Mõtlema olen hakanud küll rohkem jälle, aga ei mõtle üle ka või teisiti öeldes pole mu mõtted tunnetega otseses seoses- vähemalt enamus nendest ei ole ja see teeb mõtlemise mõnusaks isegi kui see kaldub kurvemapoolseks.

Nii ja seda ka... lõhnad on alati olnud väga tähtsal kohal ja ma armastan lõhnu, aga ma olen hakanud kuidagi rohkem nuusutama asju ja enne ma sellele suurt tähelepanu pööranudki, kuni täna nimetati mind lennukas nuusutajaks... so beat that, mingi uus lõhnadearmastustase. Ah, mis ma jauran...

Töö

There'll be a light in the hall and a key under the mat
If you ever come back

Tahaks magada, sest see uni oli nii halb täna, et jube. Unenägu eelkõige, mitte küll mingi õudus, aga lihtsalt halb. Õppisin sigareid veits tundma, siis otsustasin, et aitab, kodus konspekteerin edasi ja otsustasin vaadata JS'i uut osa, aga sittagi, see pole veel online üleval ja nii ma saingi üle. Piirdun muusika, tee ja raamatuga nüüd, mis pole ka halb. Selles mõttes olen ma endiselt tööga väga rahul. Õnneks pole täna nii külm tööl ja üldse tegelt on see hirmutav, et nii paljud järsku haiged on- ma jään raudselt viimaste seas haigeks, ikka nagu alati, siis kui kõik terveks saavad olen mina suremas.

Üleeile oli eriti hea õhtu tööl... Haisesin kõrval poes Kaisa juures ja maitsesin ikka kõiki likööre ja asju, ei saanud ise ka aru, kui juba švipsis olin, mis tõestab, et mulle piisab natukesest. Lõpuks oli nii hea olla, et ei tahtnud enam kojugi minna.

See teema on ka, et tegelt on juba mitmendat päeva kõht tühi tööl ja kuna ma ei suuda otsustada, mida ma tahan, ma ei söögi. Kõhus keerab kohvist ja teest. See on ikka halb, kui neid asju piiramatus koguses juua saab.

Käisin eile pargist ka läbi. Tore oli jälle näha inimesi ja üldse hea, et Reelika helistas, aga tööhommiku surve ja uni rikkusid lõbu veits ära. Noh ilmselt pole hullu .

Vinge taksojuht oli ka hommikul. Kuulasime Singer vingerit, hea varahommiku algus minu meelest.

VOT.