Ma armastan..

Kunstikool teeb head.

Tuletasin täna meelde meie algset koosseisu ja mis on sellest kõigest jäänud.

Oma esimesest -ettevalmistusest ma nimesid ei mäleta eriti aga läksime Kristiinaga edasi ja nii see tuli välja:

2004/2005

1.Enrico

2.Kristiina S.

3.KristiinaR.

4.Mirjam R.

5.Mirjam M.

6.Merily

7.Reelika

8.Katrin

9.Rene

10.Emeric

11.Kaido

12.Mina

2007/2008

1.Mirjam M

2.Mirjam R.

3.Kristiina S.

4.Kristiina R.

5.Kaido

6.Katrin

7.Emeric

8.Rene

9.Oona

10.Mina

Ma ei kujuta enam ennast ette ilma selle koolita ja ka vastupidi.

Kõik seinad ja lõhutud põrandalauad on omad ja oma enda naeru täis.

See on parim koht kus olla masenduses või õnnes ,üksinda või seltskonnaga ja selles majas on niii palju võlu ja mälestusi ,et ei jätkuks ööd ega kahte ega tervet nädalat selleks, et kõigest jutustada.

Minu elu halvimatel aegadal leidsin just sealt lohutust -õpetajatelt ,sõpradelt, kõigilt- ja need kõik on saanud mu elu osaks.

Selles kollases majas aitavad isegi seinad.

Välimuselt väike maja peidab ennas nii palju ja see on nii kirjeldamatu.

Ka minu lõputöö hakkab nüüd varsti rääkima sellest, et igaüks keda me oma elus kohtame jätab meie silmadesse oma jälje...

Ma tean ,et ma ei unusta kunagi Meie praktikaid ja seda Prantsusmaa reisi ,mis oli üks paras õppetund ja ma olen selle eest nii tänulik.

Ma ei taha jätta mainimata ka meie perfekse naeratusega poissi Taavot ja Viilut ,kindlasti ka Danelit...

Kõik need igalpool ees mainitud nimed jäävadka seostuma selle väikese kollase majakesega ,kus ei õpetata ainult kunsti vaid näidatakse ka teistsugust elule lähenemist.

Ma hakkan muutuma sentimentaalseks ja seega ma lihtsalt ütlen :

Aitäh teile ,kes te olite alati kõrval, kui te vaid teaksite kuidas ma teid armastan:')