Algus ei olnud just kõige meeldivam..ma nägin nii jubedat ja tõepärast unenägu mis kummitas mind veel paar tundi pärast ärkamist, sellises hirmus pole ma juba ammu ärganud.
Muidu oli täna ikka 100% unistamise päev..kui ikka mingisugune lünk hakkas tekkima siis täitus see kohe ka sisukate vestlustega iseendaga.
Ma jälgisin täna hoolikamalt ümbrust ja tegelikult märkasin palju rohkem ,kui seda muidu juhtub.
Mis kõige peamine...ma nägin linnas nii lahedat inimest.
Tegelikult oli ta üks täiesti harilik Tallinna linna elanik ,ta ei olnud eriliselt ilus ja tegelikult ei olnud ta isegi noor, võinoh ..ma ei tea ..mitte päris keskeas ka.
Siiski vaatamata kõigele tundus ta sama hajameelne kui mina..
Ma istusin temaga samas kohvikus . Ta jõi kohvi ja luges suht ükskõikse näoga oma lehte mille päris varsti ka ära pani...Selge see ,et ümbrust on huvitavam vaadata.
Ma ei mäleta enam ,miks ta tundus mulle nii eriline ,tal oli väga omapärane pilk ja ülimalt heatahtlik näoilme.
Vahepeal on tunne ,et nii mõndagi inimest tahaks jälgida kauem, aga tihtipeale mõistetakse sellist vahtimist valesti ,niiet ei tasu isegi riskida.
Koolis oli vähe rahvast täna, aga ega sellepärast igasugune nalja tegemine välistatud polnud, nalja sai.
Vahepeal oli aga väääga igav- nimelt siis kui ei saanud keskenduda enda mõtetele ja ka ümbruses valitsev sumin tundus mõtetu.
Peale kooli ootas mind veel karjääri nõustamis keskus kus ma tõesti ei saanud midagi uut teada..see naine kes rääkis(loe: mõmises) testi tulemusi ette oli eriti aeglase mõtlemisega ..ma pettusin selles keskuses või äkki ma ootasin sellelt testilt liiga palju.
Igatahes praegu ma olen omas soojas toas ja ma olen surmavalt väsinud, aga peab hakkama õppima töödeks.
Se la vi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar