Midagi ma tahtsin hommikul nii väga siia kirjutada ja olin ikkagi päris kindel ,et ei unusta seda, aga võta näpust..
Igaljuhul tee kooli algas takistustest nimelt ma lihtsalt käisin 2 korda samal kohal käna ,niiet mu parem käsi ja tagumik ongi ühed suured sinikad.
Kooli ma ikkagi jõudsin ja isegi mitte hilinemisega vaid nii nagu peab kaheksaks. Mõtetu , lihtsalt väga mõtetu päev.
Täna sai jälgida koolis nii ebaõiglust ,kui ka egoismi piiramatut lendu ,mitte korraga küllaga samal teemal oli niiesimene kui ka teine. Masendav on kooli juures see, et alludes oma hetkeemotsioonidele inimene pole suuteline mõistma tõsiasja ,et tema viha ei juhi tema ise vaid tema väsimus ,mis tegelikult füüsiliselt kuidagi ei väljendu aga seesmiselt ta saab aru ,et kooli seinad ja igasugune koormus lihtsalt surub maha igasugused muud vajadused ja emotsioonid.
...vot see oli alles pikk lause.
Igaljuhul nii see on. Õnneks oli täna lühike päev ja nüüdkuuueks kooli...tahaks näha jah mis jõulupeol toimub:D
Niiet hiljem vb jagan elamust.