Tahaks lõhkuda kõik ära ,siis jääda seisma ja aimata et see on vale... Tahaks korraks mitte anda endale aru oma tegevustest. Ma olen saaanud nii paljudest asjadest nüüdseks aru, millest ma ei taha isegi ,et teada. Praegu olen ma tõsiselt väsinud ja mu käed on nii alla laskunud , ma ei viitsi.
Ei saa aru ka millest, kõik oli ju alles nii omal kohal ja noh kus,kus, KUS KURAT SEE ON NÜÜD?
Praegu ma tunnen ,et üksinda on päris jube mõelda ,siin oleks nüüd õigem öelda ''don't let me get me''... Kes siis suudab ajada mind veel hullemaks kui ma ise...Ei tohi ju teisi süüdistada, see on mu enda asi mille suhtes ma olen vastuvõtlik ja mille suhtes mitte.
Mõtlesin ka ühe (ma ei tea nüüd kas Targa või ''Targa'') inimese sõnadele,et kõik on nii enesekesksed. Aga nii peabki ju ,vaata kõik algab sellest ,mida mina tunnen ja kuidas ma endaga läbi saan... Kui mina endaga ühist keelt ei leia siis kannatavad ka kõik minu ümber. Sellepärast peabki alguses olema MINA ja siis kõik teised. Ja ma ei mõtle et kõik peavad arvestama minuga vaid kõik peaksid arvestama oma MINAga. Nii.
Eile oli tegeltikult päris huvitav öö või noh see oli lahe ,aga sellel oli veel 1000 imelikku/huvitavat asja taga. On mõtlemisainet. Kui tagasi mõelda siis ma ei saa aru mis mul hakkas ma palusin korraks aega ja hakkasin joonistama...wtf...ma ei saa enam millestki aru... Aaa no mainin ära ,et üks sünnipäeva pidudest oli eile... ZZ...
Ei ma loodan ,et homme mu tuju muutub ,sest koolis oleks nii päris võimatu, minutud veniksid ja tunnid muutuksid täiesti lõpututeks.