Pikk õhtu oli eile. Esialgu pidi olema pidu Martini juures, kommooon see oligi aga liiga külm ja 33 probleemi veel juures. Tulin poole kahest koju või noh vb varem vb hiljem. Igaljuhul olin natuke aega msnis ,aga see viskas ka üle. Panan arvuti kinni. Ja tegin uuesti lahti ,sest ma tahtsin nii väga vaadata filmi, ükskõik millist ,aga ükskõik millisest filmist ma tahtsin näha veel rohkem P.S I love you'd. Ma ei tea oli lihtsalt tuju ja näitlejad on nii ilusad ja see üks väheseid filme mille ajal sa jõuad:
* nutta
*naerda
*hinnata üle kõik mis sul on
*meenutada kõik oma sõbrad
*tahta minna reisile
*tahta vaadata ükskõik mida, kus mängiks Gerard Butler
*armuda Jeffery Dean Morganisse- taaskord.
See on lihtsalt niiiiiii armas film ma ei tea mul on tunne ,et see ongi üks lemmikuid. Vaatasin seda kella viieni(A). Ja magasin täna ka kolmeni või neljani. Ärkasin vahepeal ka ,mitu korda- koguaeg helises telefon . Ma mäletan ,et rääkisin emaga, mingisuguse õhupuhastusfirmaga kes tahtis nii kangesti mulle koju ronida, Martini, venna, Krissu ja ma ei mäleta kellega veel. Olen jee ülelaskja, aga kuna see on/oli viimane päev sellel nädalal kui ma olen/olin üksinda kodus siis ma lihtsalt pidin magama südamest.
Veel ma sain aru, et vast ärganud inimene ja täis inimene on väga sarnased. Nimelt rääkides telefoniga mõlemad üritavad teeselda normaalset häält ja kuna see teesklus pole üldse loomulik siis alati saadakse aru ,et fuck jeh aga taaskord mind suudeti äratada.
Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee...ma ei tea mis puhul ,aga ikkagi jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee.