Said it all, nothing to say at all, nothing that really matters...

Mõnikord me möödume milleski, millest ei suuda enam lahti lasta. Mõnikord me õpime minevikust midagi, mis muudab terve meie oleviku.

Mitte ,et ma õigustaks ennast ,aga me elame ju ühe korra...fuck the rules!
Kolmandat päeva on siin blogis täpselt nii, et rääkida oleks ju palju ,aga igat sõna peab pigistama. Mõtted on nii korrastamata ,et ei teagi mida teha.
Ma arvan ,et mu elu on ideaalne , sest selles on kõike ja vaatamata sellele väsimusele mis paneb valutama kõike nii seest kui väljast siis tegelikult pole siin ilmas midagi ilusamat kui elu ise. Pole mitte midagi nauditavamat ,kui elu ilusaks tunnistamine.
Mõnikord vajab igaüks päästmist ja see on ka üks osa.
Mu pea läheb juba paiste sündmuste seedimisest ja see hakkab tekitama imelikke emotsioone muuseas:D

Ma arvan, ma loodan ,et sina Liis ja sina Sirkel andestate mulle selle lõputult halva aja.Ometi olete ju teie just need kes kannatavad minu lobapidamatuse ja pideva kurtmise all...s.t ärge jumala eest võtke seda isenesestmõistetavalt ,see ei ole normaalne...või nh ma loodan vähemalt ,et see pole alati nii olnud:D dunnoo:D

Mis see nädal mulle andis on ,aga meeletu vabadus ja mingitest vihadest lahtisaamise...päeva pealt läksid ja noooo jäljetult. Konkreetne inimvihkamine on läinud, see oligi vist ajutine ajukahjustus.
Blood stops running and people fade away... juhtub ka nii ja selle tagajärjel ei pea ilmtngimata surema ja veri ei pruugi raalselt seisma jääda ,aga ka see mida me nimetame reaalsuseks ei pruugi olla see mida me reaalsuse all mõtleme.
Tahan jõuda tegelikult sinna ,et mul on mõningad hirmud ,mis puudutavad seda, et ma viskan üle oma tasakaalutusega ja kui ma viskan üle siis lihtsalt ärge kannatage seda..give up on me.
See ei kesta enam kaua. Te ju teate et alati on üle läinud ja esmaspäevaks ma olen jälle natuke uus, sest mul on motivatsioon.