Vaikne hommikupoolik. Kolmas hommikupoolik tööl, aga tänane päev kestab üheksani, siis olen ilmselt nii väss, et tripin koju taksoga, vaatan filmigi kui eriti hästi läheb ja magan homse keskpäevani, aga homme tuleb härra Lotman tagasi ja stand-by peale jäänud ülikoolielu jätkub. Mitte, et Lotman ainuke õppejõud oleks, aga mitmed loengud jäid tema tripi pärast ära ja palju hõredam graafik oli eelmisel nädalal.
Kas ma olen õnnelik?
Hetkel tsipa väsinud, aga see ei sega.
Ma olen täpselt nädala pärast 20 ja vb on natuke vara veel seda aastat kokku tõmmata, aga kuna aega on ma teekski otsad lahti.
Vaata, kõike oli. Oli rasket õnne ja meeletut kurbust, minu meelest oleks võinud nii mõnigi sündmus sootuks ära jääda, aga kui oli siis oli ja mis ei tapnud- tegi immuunsemaks. Siiski on mul maailma usaldusväärsemad ja armastusväärsemad Sõbrad (Sirkel ja Egert, Liis ja Aap, Kessu ja Kusti, Liisa, Hanna ja kindlasti mingi piirini Hendrik (keda ma sealt teatud piirist alates (halb sõna, aga selleks polegi õiget mõistet olemas) arvustan?!?! küll aga armastan ja hoolin ei rohkem ega vähem kui enne)), kelle olemasolu oli vahepeal meeltesegadusest (laiali olid mõtted ja tunded, laiali oli taevas ja maa) ekslikult kahtluse alla seatud ja see oli minu viga, ilmselt ka ainuke asi , mida ma sel aastal siiralt kahetsen ja mille pärast ennast halvasti tunda võin ja mille pärast ka vabandama pean ja kindlasti teen seda.
Ma jään mäletama ja igatsema Kehrwiederit, nii väga. Jään igatsema katust, Liisi sünnipäeva seal samas katusel, kõiki neid olulisemaid sünnipäevi tegelikult, sest nad kõik olid sarnased ja üle prahi head.
Ma olen jõudnud aastaga leida, kaotada ja taaskord leida tööd, ma olen tutvunud uute inimestega, kellest nii mõnegi näol leidsin sõbra, tegeliku sõbra, kellega nutta ja naerda ja isegi luurele minna.
Ma õpin suurepärast eriala, mis toidab mind paljuski ära ka emotsionaalselt, rääkimata kõigist uutest teadmistest, mida ma saan ja mis ülikooli puutub, siis ma olen jäägitult armunud oma kursusesse.
Tõsi ma pole teinud kõike õigesti, aga kahetseda pole midagi, tõesti pole. On ainult igatseda ja tänada, aga ka igatsema ei peaks ja tänamisega sõnad feiliksid- ei tänaks ära ja kogu lugu.
Seega veel kord: Kas ma olen õnnelik?
Jah, olen küll. Kahtlemata ja mõtlemata, ma olen õnnelik ja see on üks hea aasta olnud, vaatamata tagasilöökidele, vaatamata kaotusele, vaatamata tagasi.
1 kommentaar:
WORD!
Postita kommentaar