What-not?

Homme Soomemaale. Aitab naljast. Ma olen ise väsinud, siis tülitan teisi ka üle mõistuse palju, sest ma unustan asju ja serveerin kõike pisikeste juppidena. Kätsiga siis möllame ja tuutulume välismaal ja ülehomme jälle töömaratonile :) 

Kõik on siiski armas :)

Et valudest saaks pidu .Asjad muutuvad. Ajad muutuvad. Inimesed jäävad samaks.

Endiselt usun sellesse, et inimesed ei muutu. Muutub see osa nendest, mis puutub kokku välismaailmaga. Ühed illusioonid asenduvad teistega ja haigest inimesest ei saa terve, vaid üks haigus asendub mõne muuga. 

Hästi palju mõtlemist on olnud. Hästi palju küpseid mõtteid on peas, aga sõnastus on veel toores ja kas ta kunagi üldse täiesti valmis saab, seda ma ei tea... Mingites meelelahutuslikes vestlustes ikka saab üht-teist räägitud, aga see, mida Rasmus nimetab minu ''teooriateks'' pole veel mingid teooriad, ükskõik kui veenvalt ma neid ei esitaks, ma tean, et miski pole vettpidav.

Elus toimub nii palju, et vahepeal on peas täielikud ummikud. Kõik sündmused on suuremahulised ja kui neile lisanudvad päevade jooksvad mured ja rõõmud, muutub pea prügikastiks, mida ei saa korraga tühjendada just nimelt nende samade pidevalt toimuvate ja muutuvate protsesside pärast. Argipäev raisk ja samas iga päev on tõesti isemoodi ja rutiinist on asi kaugel.

Ülalmainitutest suurtest sündmustest siis ka nõks. Neid projekte pole käsil rohkem kui paar, max. kolm ja kui ma pööran tähelepanu ainult neile, tundub, et kõik toimib ja kõik on ajaliselt paigas. Vaadates tervikpilti võib öelda, et elu segab plaane. Elu just töötavate sipelgate kombel ringipunuvate pisisündmuste mõistes.

Kui ma peaks tegema joonise sellest , mida ma nii meeleheitlikult seletada ütitan näeks see välja järgmiselt: Suured mõtted, plaanid ja ettevõtmised oleks pikk katkematu joon ja paralleelselt sellega jookseks pisteline sirge (elu), millel mõni jooneke oleks pikem , teine lühem. Mõni tühik suurem, mõni väiksem ja eks kõigil ole elus nii, et korraga tuleb tegeleda mitme asjaga... Lähenemispõhimõtted on aga erinevad ja ma pole veel otsustanud, kuidas on kõige tõhusam läheneda asjadele, seega energiat läheb kohati rohkem, kui peaks ja mõnikord jääb ühel päeval ülepakutud energia arvelt teisele päevale energiast jälle väheks- sealt voolab välja ülemõtlemine ja muu lühiajalist tujutust põhjustav kraam. Paratamatult jooksevad asjad vahete vahel proportsioonist välja ja see väljendub pea kõiges olgu tähelepanu keskpunktis sotsiaalsus, unetunnid või söömisharjumused. Kui ühel päeval sööd šoksi üle, siis ega järgmisel päeval jälle suurt tahvlit ostma naljalt ju ei hakka ja see kehtibki vist elus üleüldse paljude asjade kohta. Mõni võiks öleda sellise jutu peale 9gag'i kohaselt ''You don't say'' , aga reaalselt vaadates, palju me ikka sellistele asjadele jooksvalt mõtelda jõuame. See on nii loomulik, et seda pole vaja mingit moodi eraldiseisvalt teadvustada...

However peab tunnistama, et on need meeleolud nagu nad on- sõltuvalt päevast, aga otseselt vingumiseks mul põhjust pole. Enamjaolt on lood üsnagi kaunid ka kõige kurvematel päevadel. 

Hendrik ütles kunagi minu halvemate päevade lõpus: ''Päevad pole vennad'' ja nad ei olegi. Nad ei peagi olema ja ma ei taha, et miski oleks teisiti. See, mis mind täna painab on homme miski, mis üllatab ja taeva alla jälle tõstab, kuni ma sealt uuesti maa peale tulen ja mitte, et kõik need asjad poleks mainimist väärt, lihtsalt praegu ma tahan tegeleda nendega ise, sest ma tean, et on palju vältimatuid kogemusi, mis on valusad, mida poleks üldse vaja, aga kuidas muidu ma õpiksin tundma elu, kui mitte elades seda sellisena , nagu ta mulle kätte tuleb. See teadmine on nii minu seisukoht, kui ühtlasi ka lohutus.

Ei tulnud küll päris see postitus, mida tahtsin- st. ma pidin oma tegevustest rääkima, aga tuli mingi kirjeldav eluanalüüs välja... Noh. See kord on siis nii :D

Kevad on, hea on...kokkuvõttes ikkagi liiga hea. Jung ütles midagi säärast, et on nii palju päevi ja öid ja üks ei kesta aasta arvestuses kauem kui teine. Isegi õnnelik elu ei saa olla pimeduseta, sest sõna ''õnnelik'' kaotaks oma tähenduse, kui see poleks tasakaalustatud kurbusega.

I won't turn around and around

See on nii cool asi, mille ma läbi elan. Vahepeal on täitsa raske mitte mõtelda, sest kuklas tiksub pidevalt üks ja see sama ja tegelikult reaalsuses tundub vahepeal, et aeg ei taha kuidagi liikuda ja sündmused ei taha kuidagi toimuda. Postkasti otsas elan viimasel kahel päeval ja tulemus on 0, kirjad tulevad, aga mitte need, mida ootan ja isegi see ootusärevus on vinge, liigagi nauditavaks pööratav shit. 

Täna ärkasin suhteliselt hilja ja selleks, et mitte muneda ilusa päeva maha käisin ruttu pesus, tõmbasin mantli selga, prillid pähe ja jooksin päikese kätte. (Nüüd ma kujutasin ette, et ma tõmbasingi ainult mantli selga, how awesome is that). Käisin raamatukogus- pikendasin oma Freude. Sealt jalutasin kontori ette, et tšekata kas kõik sõitsid juba pittu ära Riiasse ja autod olidki läinud. Ma arvan, et neil on praegu eriti tore. 

Kontori eest helistasin Liisale ja leppisime kokku, et nii ilusa ilmaga õpime katusekohviku rõdul ja oligi... Istusime seal rõdul pintsakute väel, prillid ees ja arvutid laual. Tegime suitsu ja jõime kohvi... no kas elu saab enam ilusam olla? Õppisime veidi, vahepeal käis Liisa sõbranna meiega istumas, siis me pigem vestlesime, seejärel jälle vaatasime materjale, kuni kõik taandus taas jutule ja tõeliselt hea oli. Kell oli 7, kui me sealt liikuma hakkasime ja väljas oli ikka veel suhteliselt valge. Tore. 

Pea valutas kui koju jõudsin, siis pidin sööma , võtsin ka valuvaigisti ja läksin magama ja lõpuks olen ma nüüd siin ... kirjutan ära ja hakkan õppima... vot sulle päeva.

open up and let it go

( Akshay räägib meile teedest)

Täitsa jama tunne on praegu. Tunne, et isegi kui mul oleks võimalus saada just praegu kuskile ära pead tuulutama, oleks see tuulutus kasulik ainult for so long kuni ma jälle tagasi oma mõtete juurde ei tuleks. 

Kui mingid asjad muutuvad keskmisteks mõttekolleteks ma jään nõiaringi ja ei näe suurt pilti. Ei näe enam ringist välja. 

Halva tunde tekitab sõltuvus oma afektsioonidest, aga need afektsioonid on paganama tugevad.

Ma olen hakanud küsima asju , mega lolle asju, milleta ma saaks hakkama enivei ja kuigi tore oleks saada vastuseid ei ole küsimuse esimene eesmärk see info, mis sealt tulla võib vaid tagasiside kui selline ja tähelepanu. Masendav on seda tunnistada, aga paratamatult PEAB tunnistama. Istun teisele pähe oma saamatusest ja kõige hullem ongi see, et kuna ma kõrvalt hetkel vaadata ei oska , ma ei teagi, kas see päheistumine on reaalne või on see paranoia.
Kirjutasin need ülemised read eile ehk esmaspäeval, aga täna pole üldse parem. On küll toredad päevad olnud iseenesest võttes, aga mingi tobe raskus on. Nagu ikka ei oska olla ja samas kunagisest ammusest aast on see tunne siiski tuttav ja midagi mul üle ei jää, kui muiates tollaseid kuue aasta taguseid lubadusi endale meenutada. Ei midagi pole teha... küll see üle läheb ja asjad paika loksuvad ja kui loksuvad siis järgmisel reedel põrutame Kätsi ja mine tea äkki Liisigagi Soomemaale päid tuulutama.

Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost...

Tore on. Reedel käisin linnas Liisiga hommikust söömas, siis kontoris veinitamas, koolis seminaris ja siis sattusin juhuslikult Aabu auto peale ka, seega te ei kujuta ette kui ilus päev see tegelikult oli. Eile kosristasin ja vegeteerisin ning täna tööl. Nüüd algabki vahenädal oma eksamite ja asjadega, aga homme on veel chill. Saab kontoris teekoolitust ühelt, tundub, et toredalt, hindult ja siis võib rahulikult koju tagasi õppima minna.

Teine elu koputab minevikuustele, aga säilitan nii külma närvi veel kui suudan. Täiesti uskumatud inimesed. Muidugi mulle lähevad igasugused asjad korda, olgu nad nii ajast ja arust, kui saab ja samas... ei viitsi lahmida tühja.

Kuulge oodake mind aprilli alguses Tartusse külla palun... suruks ennast hea meelega külla :D

Millal oli Sinul...

..nii, et sa lähened inimesele ja sul jalad ja käed hakkavad värisema nii, et hing jääb kinni ja selle asemel, et öelda midagi sa ignoreerid fakti, et ta seal on, võtad välja telefoni ja teed kõike muud, kui oled normaalne inimene? Millal sa oled lugenud saadetud ja vastu saadud kirju tuhandeid kordi, et mõista enda ja inimese mõtete kulgu, kui ta saab su kirja kätte ja kujutad ette teda rääkimas seda, mida ta sulle äsja vastanud on, millal?
No vot, mul oli täna jälle selline kogemus. Hästi mõnus tunne on ju, täielik elukevad ja samas viib jälle 14-aastase tasemele.
Saatsin nüüdseks mõned tunnid tagasi kirja ka ja kutsusin mehe õllele, kevade algust tähistama. Vaatab, mis saab. Ei põe eriti, ükskõik mis sealt vastu ei tuleks, suhtleme ju enivei. Mõnus, kas elu pole mitte ilus?
Sirkut ja Liisat oodates,
M.

Päris huvitav...

Oh neid inimestevahelisi suhteid. See nädal oli ikka väga kirju nii suhete kui töö koha pealt. Hästi rasked jutud said räägitud ja mingid otsad lahendatud, mis on eelnevalt taotuslikult õhku jäetud. Tundub, et õnnestus jääda sõpradeks, aga mingeid hinnanguid on vara anda veel. 

Üheksas kuupäev oli tööl päris pingeline. Mingid asjad riivasid isiklikult ja kogu tööalane tohuvapohu võttis jalad täiesti nõrgaks ja silmad nii vesiseks, et ma ei suutnud tol õhtul end enam tagasi hoida ja kirjutasin Gustile kirja sellest, mis mulle korda läks ja rahu enam ei andnud. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud alla neelama, aga teisest küljest oleksid tema sõnad mind kummitanud pikemat aega ja see vastus, mille ma temalt sain oli ootamatum, kui ma arvata võisin- heas mõttes ikka. Siiski ei taha ma nüüd mõnda aega talle kirjutada ja üldse endast märku anda. Mitte sellest, et ma olekski solvunud, sest kõik on ammendatud, aga ma tean, et juhul, kui peaks tulema veel mingi taoline stress nagu reedel, enne seda kui mu energiavarud on taastatud, mul tekivad raskused õige väljapääsu leidmisega. Ma ju ei taha teha liiga neile, kes mulle nii siiralt meeldivad, aga ma ei taha ka ootamatuid ebameeldivusi nendelt, mis on nii kerged tulema, kui ma ei suuda lüüa lahku inimsuhted tööst.

Mul läks reedel musta koti sang ka katki ja õnneks ma leidsin poest kohe asenduse, see kord pruuni värvi, aga põhiline, et läpakas endiselt sisse mahub.

Tellisime emale uued prillid eile ja minu päeva tegid korda, lisaks Gustavi kirjale, kummikommid- hunnik komme.

Täna olen veel tööl, aga muidu tuleb järgmine nädal veidi vabam, kui va. see, et nüüd, kui töölt saan veidi puhata, pean tegema kooli ühe ettekande, mille jaoks on mulle antud million lehte saksakeelset teksti. Jei! 

Tundub, et murrame enivei läbi ;)

Töönarkomaan

Kell 5.20 läksin tööle, 00.40 jõudsin koju, kell 5 jälle tööle. Ma pean lõpetama mingid asjad... Mul on tegelikult vaba päev homme, selles suhtes et minu ülemused ei ole loomad. Ma lihtsalt tean, et mida kiiremini saavad asjad tehtud, seda kiiremini saavad kõik rahus hingata ja vb ei ole mäng küünlaid väärt. Ma olen igast kommentaare kuulnud juba ja ma olen igasuguseid väsinud inimese mõtteid mõtelnud, samas ainult nii ma saan midagi tunda ja ainult nii ma saan olla tundetu ja vahelduse mõttes on see parem, kui tunduda võib.

I've waited here for you forever...

 (mulle ikka meeldivad need valgustatud kirjad, midagi neis on)

At some point oli täna väga nukker päev ja teisest küljest ma pole lihtsalt maganud, sest ma lugesin öösel Freudi raamatuid ja loomulikult on nukrus ka väsimusest.

Selle asemel, et praegu tööl olla ma istuksin kontoris ja trimpaksin veini ja siis läheksin ülikooli kontserdile, aga fuck it. I've been let down.

Hommikul oli palju tõmblemist. Küll oli vaja kirjutada, küll helistada ja mida veel, aga mingi hetk saabus vaikus ja kõik taandusid oma asjade kallal nokitsema. Ilmselt süvenesid nii väga, et mõni unustas mu sootuks ära, aga no wonder ka... ma tekitasin vist Gustile veidi peavlu täna ja samas ega mulle ka see ülesannete tilgutamine ei meeldi ja ma ei saa vabandada lõpmatuseni. 

Päevad pole vennad. Eile ja üleeile olid suurepärased- täna tuli nende eest tasuda ja see on aus. Ma leian, et kõik on suurepäraselt omal kohal, olgugi, et päev oli tõepoolest oodatust passiivsem, aga ootused ei olegi head asjad. Mis ma ikka öelda oskan, eks nad ole ka afektid.

Fair enough.