Oh neid inimestevahelisi suhteid. See nädal oli ikka väga kirju nii suhete kui töö koha pealt. Hästi rasked jutud said räägitud ja mingid otsad lahendatud, mis on eelnevalt taotuslikult õhku jäetud. Tundub, et õnnestus jääda sõpradeks, aga mingeid hinnanguid on vara anda veel.
Üheksas kuupäev oli tööl päris pingeline. Mingid asjad riivasid isiklikult ja kogu tööalane tohuvapohu võttis jalad täiesti nõrgaks ja silmad nii vesiseks, et ma ei suutnud tol õhtul end enam tagasi hoida ja kirjutasin Gustile kirja sellest, mis mulle korda läks ja rahu enam ei andnud. Hiljem mõtlesin, et oleks pidanud alla neelama, aga teisest küljest oleksid tema sõnad mind kummitanud pikemat aega ja see vastus, mille ma temalt sain oli ootamatum, kui ma arvata võisin- heas mõttes ikka. Siiski ei taha ma nüüd mõnda aega talle kirjutada ja üldse endast märku anda. Mitte sellest, et ma olekski solvunud, sest kõik on ammendatud, aga ma tean, et juhul, kui peaks tulema veel mingi taoline stress nagu reedel, enne seda kui mu energiavarud on taastatud, mul tekivad raskused õige väljapääsu leidmisega. Ma ju ei taha teha liiga neile, kes mulle nii siiralt meeldivad, aga ma ei taha ka ootamatuid ebameeldivusi nendelt, mis on nii kerged tulema, kui ma ei suuda lüüa lahku inimsuhted tööst.
Mul läks reedel musta koti sang ka katki ja õnneks ma leidsin poest kohe asenduse, see kord pruuni värvi, aga põhiline, et läpakas endiselt sisse mahub.
Tellisime emale uued prillid eile ja minu päeva tegid korda, lisaks Gustavi kirjale, kummikommid- hunnik komme.
Täna olen veel tööl, aga muidu tuleb järgmine nädal veidi vabam, kui va. see, et nüüd, kui töölt saan veidi puhata, pean tegema kooli ühe ettekande, mille jaoks on mulle antud million lehte saksakeelset teksti. Jei!
Tundub, et murrame enivei läbi ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar