See on nii cool asi, mille ma läbi elan. Vahepeal on täitsa raske mitte mõtelda, sest kuklas tiksub pidevalt üks ja see sama ja tegelikult reaalsuses tundub vahepeal, et aeg ei taha kuidagi liikuda ja sündmused ei taha kuidagi toimuda. Postkasti otsas elan viimasel kahel päeval ja tulemus on 0, kirjad tulevad, aga mitte need, mida ootan ja isegi see ootusärevus on vinge, liigagi nauditavaks pööratav shit.
Täna ärkasin suhteliselt hilja ja selleks, et mitte muneda ilusa päeva maha käisin ruttu pesus, tõmbasin mantli selga, prillid pähe ja jooksin päikese kätte. (Nüüd ma kujutasin ette, et ma tõmbasingi ainult mantli selga, how awesome is that). Käisin raamatukogus- pikendasin oma Freude. Sealt jalutasin kontori ette, et tšekata kas kõik sõitsid juba pittu ära Riiasse ja autod olidki läinud. Ma arvan, et neil on praegu eriti tore.
Kontori eest helistasin Liisale ja leppisime kokku, et nii ilusa ilmaga õpime katusekohviku rõdul ja oligi... Istusime seal rõdul pintsakute väel, prillid ees ja arvutid laual. Tegime suitsu ja jõime kohvi... no kas elu saab enam ilusam olla? Õppisime veidi, vahepeal käis Liisa sõbranna meiega istumas, siis me pigem vestlesime, seejärel jälle vaatasime materjale, kuni kõik taandus taas jutule ja tõeliselt hea oli. Kell oli 7, kui me sealt liikuma hakkasime ja väljas oli ikka veel suhteliselt valge. Tore.
Pea valutas kui koju jõudsin, siis pidin sööma , võtsin ka valuvaigisti ja läksin magama ja lõpuks olen ma nüüd siin ... kirjutan ära ja hakkan õppima... vot sulle päeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar