( Akshay räägib meile teedest)
Täitsa jama tunne on praegu. Tunne, et isegi kui mul oleks võimalus saada just praegu kuskile ära pead tuulutama, oleks see tuulutus kasulik ainult for so long kuni ma jälle tagasi oma mõtete juurde ei tuleks.
Kui mingid asjad muutuvad keskmisteks mõttekolleteks ma jään nõiaringi ja ei näe suurt pilti. Ei näe enam ringist välja.
Halva tunde tekitab sõltuvus oma afektsioonidest, aga need afektsioonid on paganama tugevad.
Ma olen hakanud küsima asju , mega lolle asju, milleta ma saaks hakkama enivei ja kuigi tore oleks saada vastuseid ei ole küsimuse esimene eesmärk see info, mis sealt tulla võib vaid tagasiside kui selline ja tähelepanu. Masendav on seda tunnistada, aga paratamatult PEAB tunnistama. Istun teisele pähe oma saamatusest ja kõige hullem ongi see, et kuna ma kõrvalt hetkel vaadata ei oska , ma ei teagi, kas see päheistumine on reaalne või on see paranoia.
Kirjutasin need ülemised read eile ehk esmaspäeval, aga täna pole üldse parem. On küll toredad päevad olnud iseenesest võttes, aga mingi tobe raskus on. Nagu ikka ei oska olla ja samas kunagisest ammusest aast on see tunne siiski tuttav ja midagi mul üle ei jää, kui muiates tollaseid kuue aasta taguseid lubadusi endale meenutada. Ei midagi pole teha... küll see üle läheb ja asjad paika loksuvad ja kui loksuvad siis järgmisel reedel põrutame Kätsi ja mine tea äkki Liisigagi Soomemaale päid tuulutama.
Kirjutasin need ülemised read eile ehk esmaspäeval, aga täna pole üldse parem. On küll toredad päevad olnud iseenesest võttes, aga mingi tobe raskus on. Nagu ikka ei oska olla ja samas kunagisest ammusest aast on see tunne siiski tuttav ja midagi mul üle ei jää, kui muiates tollaseid kuue aasta taguseid lubadusi endale meenutada. Ei midagi pole teha... küll see üle läheb ja asjad paika loksuvad ja kui loksuvad siis järgmisel reedel põrutame Kätsi ja mine tea äkki Liisigagi Soomemaale päid tuulutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar