You'll follow me back, with the sun in your eyes...

Tööd on olnud murdu. Nii lennus kui kontori asjadega seoses, nii vabadel kui tööpäevadel.

Neljapäeval olime poole ööni Gustaviga lennukas ja pärast tema lahkumist tegin ma kella kaheni omi asju veel edasi. Järgmisel hommikul pidin minema tööle üheksaks, et lõpetada Gustaviga pooleli jäänud asjad ära, aga õnneks noormees ei saanud tulla. Õnneks, sest siin (eks ma ole praegu ka lennus) oli üks teine probleem, mille pärast ma siiski tulema pidin ja kahe asjaga oleks olnud raske tegeleda. Mõistagi oli eilseks õhtuks võhm jumala väljas, aga sain korralikult magada ja täna on tööl isegi hea olla.

Liis, ma sõitsin eile koju Audentesest ja tundsin, kui sind ka Tallinnas pole, siis on jumala sitt tunne- tühipaljast teadmisest, et sa ei ole linnas on kurb.

Muidu on normaalselt läinud. Ei ole juhtunud midagi sellist, mille kohta saaks öelda ''ületamatu'' või ''raskesti üleelatav''. 

Täna olen ma seesmiselt väga rahulik ja rahul kõigega, mis tehtus sai. Neljapäeva öö oli teatud mõttes pingeline pingelangus. Mingisugust mentaalset hõljumist meenutav õhtu, kuigi pea oli väsinud ja seda oli tunda töös ja isegi vestluse ajal Gustiga jooksid mõtted nii ummikusse, et karju appi. Hea oli... tõesti vabastavalt hea ja ma ei oska öelda, millest täpselt see tunne tulnud oli.

Kõike, mis on hästi- seda ma püüan hoida ja kõike, mis pole veel korda saanud ma ajan joonde, ma püüan, ausalt.

And I won't waste a minute without you ...

Hei,

tööl siis taaskord. Kodus mulle ei meeldigi enam kirjutada. Ma tulen tavaliselt koju juba siis, kui olen väsinud või väljas kisub asi öö poole. Sõbrad, lubasin küll aprilli alguses Tartusse tulla, aga pole aega leidnud. Kõlab nii nagu mul poleks teie jaoks aega, aga tegelikult mul lihtsalt pole aega olnud, vahel ka enda jaoks. Päris intensiivne periood on olnud. 

Ma ei mäleta, millal ma viimati väljas konkreetselt joomas käisin ja mõned päevad tagasi igatsesin meie Haapsalu trippe. Mul on tõesti halb tunne, et olen teid hold'ile nii kauaks pannud, aga ma ei ole unustanud ja ma mõtlen teile vahetpidamata.

Muidu on elus kõik nagu ikka: töö, kool, aitasin sellel nädalal oma neljal lennujaama vabal päeval kontoris ka ja kõik see on tore, aga päeva lõpus on padi ja tekk ainukesed ihaldusobjektid.

On olnud ekstreemsusi on olnud meeldivaid hetki. Üritasin mõista, mis on õige ja mis vale jälle. Üritasin mõista, ka kahetsuse mõtet. Mulle meeldib arvata, et mul pole midagi kahetseda, sest ma ei saa midagi muuta ja üldse lähevad asjad nii nagu minema peavad, samas vastukaaluks kõigele- kust ma siiski peaksin teadma, mida peab kahetsema ja mis on paratamatus...? Äkki see, et kahetseda pole midagi on vaid mõte...eneseveenmise tulemus. Kus jookseb see õhkõrn piir ja mis on reaalsus?

Igasuguseid pikki mõtlemissessioone olen maha pidanud, aga kindlasti pole ma ülepingutanud selles osas.

Käisin Audentese tervisepäevadel teedest rääkimas ja sain tuttavaks ühe inimesega, kes töötab ka lennujaamas, aga millegi pärast pole me kohtunud. Ilmselt on nüüd tegu väga mõnusa tutvusega. Tõesti armas ja muhe poiss on.

Minu silmarõõm on aga väga ettearvamatuks muutunud viimasel ajal. Ei julge luua illusioone ja ei julge uskuda seda, mida räägitakse, kuigi tean, et meie suhtlemist on jälgitud. Mulle meeldib, et on olemas selline inimene, kellega on nii tõsised jutud, kui tõesti lollid naljad ühtemoodi toredad ja kelle korraline nägemine, rääkimata pikematest olemistest, muudab terve päeva, kui mitte terveid päevi...

So far, so good, aga koolile peaks pöörama rohkem tähelepanu. Mitte, et ma oleks kuidagi väga maas, aga nii palju huvitavat toimub, et kõike ei hooma ära, kuigi tahaks teha ja lugeda veel rohkem, kuid päevas on vaid 24 tundi.

Eneseteostus on mul saja peal ja on palju asju, mille pärast ennast jälle paremini tunda, samas on ka korralikult seda, millega peaks ja tahaks tegeleda rohkem ja intensiivsemalt.

Õnneks on olnud palju ilusaid päikesepaistelisi päevi, kui mulle meeldib ka see mis toimub täna- läbi lennujaama suurte akenda tundub hall vihmane ilm siiski päris kaunis.

Hoidke kõva!

Me blogsta

 (Ma isegi joonistasin vahelduseks)

Ma ei tea, miks ma nii hõredalt kirjutama olen hakanud. Mõtlen küll kogu aeg, et peaks, aga õige hetk läheb tihti kaduma. Ma pigem mõtlen, seedin ja kui avastan, et pole midagi öelda, siis polegi.

Mis on lahedam, kui ilus ilm?

Mis on lahedam sellest, kui sa istud ja sööd tööl kummikomme teadmisega, et homme on vaba ja ma ei maga päeva maha, sest unetunnid on paigas?

Mis on lahedam sellest, et on inimene kelle pärast jookseks veriste kandadega läbi linna, et korraks öelda ''Hei''?

Mis on toredam, kui on olemas Sõbrad, keda saab igatseda nii ropult ja samas tunda ennast ikkagi hästi teadmisest, et nad on olemas, SEST sa igatsed. Iga päev igatsen :)

Mis on armsam, kui lemmiku töökaaslase jälgimine kõrvalt, kui ta ei vaata ja kui ta ühel hetkel lõpetab oma tähtsad jutud, ta vaatab sulle vaid hetkeks otsa ja naeratab ja sa tead, et ta naeratas sulle mitte niisama?

Mis on naljakam sellest, kui sulle kingitakse kruvikeeraja??? Kaheksa kruvikeerajat ühes, et asi tähtsam tunduks.

Mis on coolim sellest, kui su kohustuslik kirjandus on kõige awesomeim ever ja sa reaalselt viitsid süveneda?

Mis on humoorikam, kui sa vaatad netist saate kordust, kus võtab sõna su õppejõud ja ta tuimalt omab kõik ära nii, et sa hüppad voodil võidurõõmust?

Mis on ärevam, kui kirja ootus, isegi kui see kiri eraldiseisvalt, ei oma mingit tähtsust?

Mitte, et miski oleks eriliselt parem kui ta muidu on või siis keskmisest halvem. Kõik on paigas nagu oligi, lihtsalt mingid pisikesed head ja vead taanduvad üheks. Ikkagi eluks ja mingitel põhjustel olen ma viimasel ajal armunud sellesse enam, kui kunagi varem. Isegi vaatamata sellele, et iga päev pole parim päev, isegi vaatamata sellele, et ümber toimub nii palju, et uskumatu. Sellegi poolest on hea mõelda, et see kõik on hea või millegi hea nimel toimuv. On hea mõelda, et ühel päeval kasvab igatsus koosolemisrõõmuks, et imetlusväärsed tuttavaks võivad saada kunagi sõpradeks, et verised kannad paranevad ja ketsid saavad sissekantud, et oodatud kirjad saabuvad nkn olgu siis varem või hiljem, et kruvikeeraja ajab asja ära, et ükskõik mille lõpp on ükskõik mille algus ja algus, seostub mul kevadega- olgu ta siis kuitahes tuuline ja šitt või päikseline ja soe. Kevad on kevad, raisk.

Noh jah, ups and downs

When you're forgiving but you can't forget
Feels like you're drowning but you still got breath

Eile oli täpselt selline päev, mil hea ja halb võis vahelduda minutitega. Kõik probleemid on ju oma peas kinni ja üldse on raske hoida tasakaalu vastutulemise ja mitte pähe istuda laskmise vahel. Nõrkus tuleb peale ja samas pisikesed ilusad asjad päästavad ikka päris palju. Väga palju, aga kauaks neid kauneid rõõmustajaid jätkub, ma ei tea.

Ilus lõpp päevale oli ikkagi selles, et Aap pidi poodi minema ja ta võttis mu töö juurest auto peale. Tema ostis süüa ja mina leppisin suitsu, ''Akadeemia'' ja kummikommidega- mega suurte nätsupallidega tegelikult ja nostalgia kommidega- nii nimetas neid Aaps- sest on tõesti olemas ühed kaalukommid, mis on otse lapsepõlvest ja keegi ei tea kunagi, millal neid lapsena siis saadi.

Koju jõudes pidin saatma veel mõned meilid ja hõõõrudes meelekohti ka mõtlema, kuidas toimida edaspidi, aga ma ei jõudnud kuskile, sest uni oli ni hull. Organism tahab ikka laadimist ja uni on hea, aga see võiks olla mõnikord asendatav ilma, et tervis kannatada saaks. 

Mõnikord on vaja VÕITA aega.

Pam pam pam

Pole nüüd mõned päevad kirjutanud. Nii siis. Vahepeal käsisin Soomes ja uskumatu kui chill päev see oli. Kakerdasime linnas ringi, käisime maailma parimas hiinakas ja oleksime äärepealt laevale hilinenud. Politsei pidi lausa teed näitama . Asi oli selles, et kui ma kesklinnas orjenteerun suurepäraselt siis sinna kolme maa ja mere taga asuvasse sadamasse minemine oli suisa keeruline. Ma ei teadnud et mõni sadam asub väljaspool seda sadamate põhispot'i- ühesõnaga sain targemaks. Selle päeva mõju oli enam kui lihtsalt värskendav, aga niipea kui tagasi jõudsin tuli asuda jälle tööpostile.

Praegu on nõks keerulised ajad. Üks meist on haige ja ühele otsime asendust. Kaks kandidaati on olemas: minupoolne ja Egle pakkus ka oma sõbranna. Liiga keeruliseks minna ei tohi, aga uued inimesed on tihtipeale siiski stress, sest kõik see harjumine nõuab omajagu energiat.

Ma tahaks muidugi, et tuleks Marvel ja asi oleks klaar, aga siin on ka konks - me mõlemad oleme tudengid ja eks ma pean kindlasti enne otsustamist ka Egle sõbrannaga kohtuma.

Eluke on endiselt selline nagu oli, üks parem siis jälle üks halvem päev, aga midagi pole teha - pealegi hea jääb endiselt peale.

Vahepeal istun kuskil ja näen mõnda inimest, kes on maru-tuttava näoga ja ma ei saa aru, kus ma teda näinud olen. Mingi hetk näeb inimene mind, naeratab ja siis mul jõuab kohale. Eks nii juhtu kõigil, aga viimasel ajal on mul seda väga palju. Ma poleks elus arvanud et see lennujaama töö mind sellisel viisil mõjutada võib, aga näed.. siiski...

Ootan küll pikisilmi kevadet, aga ega see, et lumi jälle maha tuli mind ka ei häiri as long as on päike ka väljas.

Praegu olen ülikooli kohvikus ja tundub, et üks kord ikkagi tuleb see kergem päev. Kuigi praegune sumin on päris lõbus.