(Ma isegi joonistasin vahelduseks)
Ma ei tea, miks ma nii hõredalt kirjutama olen hakanud. Mõtlen küll kogu aeg, et peaks, aga õige hetk läheb tihti kaduma. Ma pigem mõtlen, seedin ja kui avastan, et pole midagi öelda, siis polegi.
Mis on lahedam, kui ilus ilm?
Mis on lahedam sellest, kui sa istud ja sööd tööl kummikomme teadmisega, et homme on vaba ja ma ei maga päeva maha, sest unetunnid on paigas?
Mis on lahedam sellest, et on inimene kelle pärast jookseks veriste kandadega läbi linna, et korraks öelda ''Hei''?
Mis on toredam, kui on olemas Sõbrad, keda saab igatseda nii ropult ja samas tunda ennast ikkagi hästi teadmisest, et nad on olemas, SEST sa igatsed. Iga päev igatsen :)
Mis on armsam, kui lemmiku töökaaslase jälgimine kõrvalt, kui ta ei vaata ja kui ta ühel hetkel lõpetab oma tähtsad jutud, ta vaatab sulle vaid hetkeks otsa ja naeratab ja sa tead, et ta naeratas sulle mitte niisama?
Mis on naljakam sellest, kui sulle kingitakse kruvikeeraja??? Kaheksa kruvikeerajat ühes, et asi tähtsam tunduks.
Mis on coolim sellest, kui su kohustuslik kirjandus on kõige awesomeim ever ja sa reaalselt viitsid süveneda?
Mis on humoorikam, kui sa vaatad netist saate kordust, kus võtab sõna su õppejõud ja ta tuimalt omab kõik ära nii, et sa hüppad voodil võidurõõmust?
Mis on ärevam, kui kirja ootus, isegi kui see kiri eraldiseisvalt, ei oma mingit tähtsust?
Mitte, et miski oleks eriliselt parem kui ta muidu on või siis keskmisest halvem. Kõik on paigas nagu oligi, lihtsalt mingid pisikesed head ja vead taanduvad üheks. Ikkagi eluks ja mingitel põhjustel olen ma viimasel ajal armunud sellesse enam, kui kunagi varem. Isegi vaatamata sellele, et iga päev pole parim päev, isegi vaatamata sellele, et ümber toimub nii palju, et uskumatu. Sellegi poolest on hea mõelda, et see kõik on hea või millegi hea nimel toimuv. On hea mõelda, et ühel päeval kasvab igatsus koosolemisrõõmuks, et imetlusväärsed tuttavaks võivad saada kunagi sõpradeks, et verised kannad paranevad ja ketsid saavad sissekantud, et oodatud kirjad saabuvad nkn olgu siis varem või hiljem, et kruvikeeraja ajab asja ära, et ükskõik mille lõpp on ükskõik mille algus ja algus, seostub mul kevadega- olgu ta siis kuitahes tuuline ja šitt või päikseline ja soe. Kevad on kevad, raisk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar