Hei,
tööl siis taaskord. Kodus mulle ei meeldigi enam kirjutada. Ma tulen tavaliselt koju juba siis, kui olen väsinud või väljas kisub asi öö poole. Sõbrad, lubasin küll aprilli alguses Tartusse tulla, aga pole aega leidnud. Kõlab nii nagu mul poleks teie jaoks aega, aga tegelikult mul lihtsalt pole aega olnud, vahel ka enda jaoks. Päris intensiivne periood on olnud.
Ma ei mäleta, millal ma viimati väljas konkreetselt joomas käisin ja mõned päevad tagasi igatsesin meie Haapsalu trippe. Mul on tõesti halb tunne, et olen teid hold'ile nii kauaks pannud, aga ma ei ole unustanud ja ma mõtlen teile vahetpidamata.
Muidu on elus kõik nagu ikka: töö, kool, aitasin sellel nädalal oma neljal lennujaama vabal päeval kontoris ka ja kõik see on tore, aga päeva lõpus on padi ja tekk ainukesed ihaldusobjektid.
On olnud ekstreemsusi on olnud meeldivaid hetki. Üritasin mõista, mis on õige ja mis vale jälle. Üritasin mõista, ka kahetsuse mõtet. Mulle meeldib arvata, et mul pole midagi kahetseda, sest ma ei saa midagi muuta ja üldse lähevad asjad nii nagu minema peavad, samas vastukaaluks kõigele- kust ma siiski peaksin teadma, mida peab kahetsema ja mis on paratamatus...? Äkki see, et kahetseda pole midagi on vaid mõte...eneseveenmise tulemus. Kus jookseb see õhkõrn piir ja mis on reaalsus?
Igasuguseid pikki mõtlemissessioone olen maha pidanud, aga kindlasti pole ma ülepingutanud selles osas.
Käisin Audentese tervisepäevadel teedest rääkimas ja sain tuttavaks ühe inimesega, kes töötab ka lennujaamas, aga millegi pärast pole me kohtunud. Ilmselt on nüüd tegu väga mõnusa tutvusega. Tõesti armas ja muhe poiss on.
Minu silmarõõm on aga väga ettearvamatuks muutunud viimasel ajal. Ei julge luua illusioone ja ei julge uskuda seda, mida räägitakse, kuigi tean, et meie suhtlemist on jälgitud. Mulle meeldib, et on olemas selline inimene, kellega on nii tõsised jutud, kui tõesti lollid naljad ühtemoodi toredad ja kelle korraline nägemine, rääkimata pikematest olemistest, muudab terve päeva, kui mitte terveid päevi...
So far, so good, aga koolile peaks pöörama rohkem tähelepanu. Mitte, et ma oleks kuidagi väga maas, aga nii palju huvitavat toimub, et kõike ei hooma ära, kuigi tahaks teha ja lugeda veel rohkem, kuid päevas on vaid 24 tundi.
Eneseteostus on mul saja peal ja on palju asju, mille pärast ennast jälle paremini tunda, samas on ka korralikult seda, millega peaks ja tahaks tegeleda rohkem ja intensiivsemalt.
Õnneks on olnud palju ilusaid päikesepaistelisi päevi, kui mulle meeldib ka see mis toimub täna- läbi lennujaama suurte akenda tundub hall vihmane ilm siiski päris kaunis.
Hoidke kõva!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar