Kõndisin täna sillal vihaselt edasi-tagasi, mõttega kuidas nii. Miks kõik ei võiks olla nagu mina. Täiesti idiootne mõte, mis siiski külastab mind aegajalt. See on üks nendest mõtetest arutelust ''mis oleks kui?''
Ma mõtlen hetkel seda ,et ma olen tegelikult jube inimene. Mõelgem vaid palju oleks sõdu, kui arvestada seda ,et olen püsimatu inimene.
Ma olen auahne ja mitte samaegselt. Ma armastan ennast nii palju ,et samaaegselt vihkan. Ma valetan endale ja usun seda meelsasti.Ma olen nii kokkukasvanud oma naeru maskiga, mis tuleb automaatselt ,isegi siis kui ma seda ei taha. Jah, mul on soodne nii elada ..aga jumal tänatud ,et kõik pole nagu mina, sest isegi praegu ma valetan.