Vajub ära. Jälle vajub..põhi jalge all vajub.

Ja elu liivana kaob peost ,kui mälestused unenäost.

Ei tea jah enam midagi...täiesti tujutu, praktiliselt emotsioonitu kergesti ärrituv ja haigeks jääv olend olen. Tean perfektselt et see on ajutine, aga see on hull.
Kuidas öelda inimesele ,et ta on nõutud ,et see ei kõlaks valesti?..raske prakstiliselt võimatu.
Täiesti ebameeldiv olemine, peeglist ei vaata ka enam tagasi sama inimene vaid keegi nii mossis ,et kui mina ei oleks mina siis ma jääle sõimaksin teda ,et sa oled ikka nii haige, mida sa vingud.
Isegi niisama istumine on raske...siis on see murdumise tunne või pigem selle nirune imitatsioon.

****

Eilsest õhtust:
Olime Krissu juures K.L. ja L.ga. Vahepeal käisime Tixi autoga burksi ostmas ja pmts terve õhtu sisustasime jutuajamine ja piibuga.
Aitäh teile..hea oli.