Maitea..liiga kirjuks muutub see elu, nii kirjuks et silme eest muutub kõik halliks massiks...noh nagu see kunagine teema oli..et kui segada kõõõik värvid kokku saad kas pruuni või halli... Ei ole lõbus.
Ma olen haige ja ma panin tähele ,et haigena olles mulle torkavad silma pisiasjad. See keemia mis peas toimus on jube..kuna mida rohkem ma panen tähele seda rohkem ma mõtlen...mida rohkem ma mõtlen seda suurem on tõenäosus ,et mul tuleb mase peale ja see on paha, väga paha.
Kõik ei ole justkui jumal tänatud...küll üks õpetaja on hull, küll teisel mured hullemad kui kolmandal..küll kunstikoolis on mingi jama...mida ma siis tahan et minu pea oleks korras...
Ma lähen ju hulluks võttes kõike nii südamelähedaselt...see on mee-le-tu.
Kõnnin linnas ja püüan ennast mõtte pealt ,et peaks kaotama selle kurja/tõsise miini enda näolt, aga paratamatult mitte alati ei saa ma sundida ennast muutma oma tuju...Oleme loomulikud, mis seal varjata, jah mul on sitt olla...kividega mind selle eets kegi loopida ei saa...see pole minu süü...süüdistaks pigem ilma ja enesetunnet ja andke andeks..ma ei kontrolli ennast haigena olles... eriti ei kontrolli...