Täna on onu sünnipäev ja külalised tulid meile ,tulemata ei jätnud ka onupoeg oma pisitütrega. Küll nad jooksid ja möllasid mu vennaga. Ma avastasin ,et vend leiab lastega uuuuberhästi kontakti. Aga kus on mõte...Nii...Laps tahtis endale mu ruubikukuuikut ja ei julgenud küsida. Ma püüdsin end mõtte pealt ,et nii raske on küsida ,aga kui see pisike laps vaid teaks et varsti ta ei mäleta seda jubedat häbenemist.
Laps kukkus süllest või noh ma ei tea kuidas seda nimetada..igatahes see valu mida ta võis tunda...ta ju unustab selle kohe ära kui kaob sinikas. Tahaks ka unustada ära inimesed kes muudavad elu raskemaks, unustada ära selle mis vaevab. Miks lastel on kõik nii kerge...minuarust kerge ,kahju et nemad seda ei tea.